Timmu Jaapanis

Olles nüüdseks nädal aega Eestis olnud, tundub hea aeg väike reisikokkuvõte teha. Lühidalt öeldes oli kogu reis väga äge. Minu jaoks on Jaapan riik, mis on võtnud oma unikaalse ja idamaise kultuuri ning seganud sellesse läänemaailma mugavused. Turistina on Jaapanis väga mõnus olla – taristu ja olmetingimused on viimase peal, pole tüütuid arengumaadest tuttavaid müügimehi, riik on väga turvaline. Jaapani kultuur on väga rikas ja omapärane – riik on tuntud nii templite ja samuraide kui ka tehnoloogia ja robotite poolest. Igapäevaselt on inimesed vaiksed ja rahulikud, armastavad korda ja reegleid. Minu loomusega lähevad väga hästi kokku. Oma vaikset olekut rikuvad naid ainult ette ja taha kõlavate viisakustega: “Arigato gozaimasu!” (Suur aitäh!). Ainsana miinusena mainiks ära, et kohati jätavad jaapanlased mulje nagu nad oleks autopiloodil – tänaval liiguvad vaikides punktis A punkti B, metroos istuvad vaikides nutitelefonides. Õnneks näitavad nad (laupäeva) õhtuti, et on ikkagi inimesed, kes osakvad elust rõõmu tunda.

Kuna tegu on Aasia saareriigiga, võiks arvata, et jaapani köögis domineerivad mereannid ja vürtsid. Praktikas on Jaapani toidud väga mitmekesised ja vürtsi seal väga ei kasutata. Kala (sushi) ja krevetid on olulisel kohal, aga samuti leidub palju sea- ja veiseliha. Minu arvates on Jaapani toiduvalik palju mitmekesisem kui enamikes Aasia riikides, kuid võib-olla eri maitseid on vähem. Siiski hakkas reisi lõpu poole väike igatsus Eesti toidu järgi tekkima.

Blogist võis kõlama jääda nii mõndagi negatiivset: lennu hilinemise sekeldused, kehv ilm, kesine kirsiõite saak (eriti alguses), suured rahvamassid ja pikad järjekorrad. Samas see oli osa meie reisist ja vähemalt mina leidsin neist kõigest ka midagi positiivset. Lennu hiljaks jäämine andis meile palju lõbusaid vestlusi Finnairi teemal. 600€ (või 900€) hüvitis mõjus lausa nii hästi, et tagasiteel poleks väikesest kõrvalepõikest ära ütelnud, kui see oleks samamoodi hüvitisega lõppenud. Külm ilm (mõnel õhtul vaid paar soojakraadi) ei teinud kedagi õnnelikuks, aga seda toredam oli Tokyos päikest ja sooja näha. Kyoto erinevates parkides kirsiõisi taga ajada oli omamoodi tore seiklus. Rahvamassid ja järjekorrad on üks osa Jaapanist. Esimestel päevadel olid need väga tüütud, aga paari nädalaga harjusin nii ära, et tundus täitsa loomulik söögikohas toidujärjekorras olla.

Raske on välja tuua ühte kõige meeldejäävamat kohta, aga ära peab märkima 8. aprilli, mis algas hommikul vara võimsate Fuji mäe vaadetega, jätkus õitsevate kirsipuudega Shinjuku Gyoen pargis, Tokyo linna öövaadetega, maailma suurima video projektsiooniga ning lõppes kapselhotellis.

Olles nüüd kaks korda Jaapanis käinud, julgen väita, et see on mu lemmik reisisihtkoht. Uusi riike on alati huvitav väisata, aga palju raskem on endale põhjendada, miks minna uuesti juba külastatud riiki, selle asemel, et midagi uut külastada. Jaapanist teeksin nüüd mõneks ajaks pausi, aga ei välista, et kunagi satun sinna uuesti. Suur osa põhjast ja lõunast on täitsa käimata. Kuigi kui lähiajal sarnast kogemust tahaks, siis vaataks ehk Lõuna-Korea poole.

Raha

• Lennupiletid: 1235€
• Hotellid: 1610€
• Muud kulud (peamiselt toit, transport ja piletid): 1514€

Kokku kulus mul umbes 4400€, teistel rohkem alkoholi ja suveniiride tõttu. Üldiselt ei tundu Jaapan liiga kallis (Eestiga võrreldes). Peamine raha kulus lennupiletitele ja majutustele. Selle arvelt on tõenäoliselt võimalik kokku hoida, kui neid varem broneerida (või väljaspool kirsiõite hooaega Jaapanit külastada).

Muudest kuludest umbes 1000€ kulus mul sularahas ja 500€ maksin kaardiga. Jeene saab vahetada kas kohapeal (kõige lihtsam saabumisel lennujaamas) või sularaha automaadist välja võtta. Praktikas oleks saanud kaardiga palju rohkem maksta, aga kohe alguses võtsin suurema koguse jeene ja siis oli vaja neid kulutada. Samuti kulus meil rohkem sularaha grupidünaamika tõttu – söögikohtades maksis tihti üks inimene kaardiga ja siis teised maksid talle sularahas tagasi. Siis oli ühel inimesel rohkem sularaha ja motivatsiooni seda kasutada kaardiga maksmise asemel. Kaarti aktsepteeritakse rohkem kui minu numbrid näitavad, kuid täitsa ilma sularahata Jaapanis hakkama ei saa.

Statistika

• Päevi Jaapanis: 19
• Samme: 376 000
• Jalgsi läbitud: 311km
• Tõustud korruseid: 601 (umbes 1800 tõusumeetrit)
• Rongiga läbitud: 1223km
• Külastatud kohti (vaatamisväärsused, söögikohad, poed jne): 114
• Spaa (onseni) külastusi: 11

Blogist

Enne reisi ma ei plaaninud blogi pidama hakata. Blogi eest peab Kairit ja Finnairi tänama. Nimelt pidas eelmise Jaapani reisi ajal Kairi sarnast blogi. Tookord oli mul väga huvitav igal õhtul lugeda tema blogipostitusi, kuigi olime sisuliselt terve päeva samu asju teinud. Ühest küljest andis see natuke teise vaatenurka – iga inimene märkab natuke erinevaid asju. Aga võib-olla isegi huvitavam oli lugeda külastatud vaatamisväärsuste kohta. Kairi viitsis rohkem süveneda ning erinevaid tekste lugeda ja seega sain alati midagi uut ja huvitavat teada kohast, kus olin mõned tunnid varem olnud. Nüüd uuesti Jaapanisse jõudes pidin endale tunnistama, et kaheksa aastaga olen päris palju unustanud. Ka siin oli Kairi blogi abiks – sain üle lugeda ja meenutada, kus eelmine kord käisime. Samuti tekkis võrdlusmoment kaheksa aasta taguse ajaga. Mõned asjad olid täpselt endised, aga silma jäi ka erinevusi.

Blogi sünniloo juures peab mainima ka Finnairi rolli. Ilmselt ei soovi keegi, et tema kaua oodatud puhkusereis hakkaks lennust maha jäämisega. Ma pole harjunud üksi reisima. Väiksemaid viperusi on reisidel ikka ette tulnud, aga mitmekesi on alati kergem lahendusi leida. Lisaks on alati reisiseltskonnas olnud mõni kogenenum inimene. Nüüd oli veidi tundmatus kohas pea ees vette hüppamise tunne, aga selle vahega, et ma ei hüpanud vabatahtlikult, vaid mind lükati. Seepärast oli lõpuks Osaka hotelli jõudes esimene emotsioon rõõm ja rahulolu, mitte viha ega pettumus kaotatud aja pärast. See planeerimata seiklus tekitas piisavalt emotsioone ja ainest, millest esimene postitus kirjutada (proloog tekkis hiljem).

Esimene ja peamine sihtgrupp blogile olin mina ise. Öeldakse, et pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna, aga teatud sõnu on pildile raske jäädvustada. Ma võin vaadata kaheksa aasta vanuseid templite ja pühamute pilte, aga Kairi blogi uuesti lugedes tekivad hoopis teised emotsioonid ja meenuvad teistsugused mälestused. Seega üks blogi eesmärk oligi enda jaoks jäädvustada, kus sai käidud ja mida tehtud. Ainult enda jaoks kirjutades poleks pidanud nii palju vaeva nägema. Kirjutades mõtlesin ka teistele sihtgruppidele. Esiteks pere ja sõbrad, keda võiks huvitada minu seiklused Jaapanis. Kui postitused hakkasid tulema pikemad ja põhjalikumad, kui esialgu arvasin, kirjutasin ka mõttega, et võib-olla leiab mõni (pool)võõras siit midagi kasulikku – infot jaapani kultuuri või hindade kohta või lihtsalt ideid, mida ise Jaapanis külastada.

Blogi kirjutamine oli päris suur töö. Aega ei mõõtnud, aga see võis vabalt olla 24-48 tundi, mis tuli millegi arvelt võtta. Seda aega oleks saanud kulutada Jaapani avastamisele või lihtsalt puhkamisele (unetunde tuli “puhkusel” 1-2 tunni võrra vähem kui tavaliselt). Kuigi ma pole ise veel oma kätetööd uuesti läbi lugenud, tundub see väga hea materjal, mida tulevikus aeg-ajalt sirvida ja toredat reisi meenutada. Seega on ajaline investeering igal juhul seda väärt. Kumma valiksid: 18-päevase puhkusereisi, kus ei tohi ühtegi pilti teha või 16-päevase reisi piltidega? Kvaliteedi poolelt on ilmselt paranemisruumi, aga ühel hetkel oli vaja “avalda” nuppu vajutada ja eluga edasi minna. Perfect is the enemy of good.

Blogi kirjutamine tähendas ka, et pidin palju rohkem süvenema sellesse, mida tegime ja kus käisime. See tähendas, et päeval ringi liikudes jälgisin ümbrust ja üleüldse eluolu sellise pilguga, et mida oleks huvitav blogisse kirja panna, samuti tegin päeva jooksul märkmeid. Õhtul kirjutades uurisin vaatamisväärsuste kohta lisainfot ning õppisin tänu sellele omajagu uut ja huvitavat. Tänu sellele tekkisid eri kohtade vahel seosed, mille olemasolust poleks ilma blogita kunagi teada saanud.

Oli momente, kus blogi pidamine hakkas tunduma kohustusena. Siis kasutasin vabadust lükata kirjutamine edasi (sellest ka nihked postituse pealkirjas oleva kuupäeva ja avaldamise kuupäeva vahel). Peamine motivatsioon õhtul päeva kokku võtta on värskete emotsioonide edasi andmine. Ise tundsin, et mida rohkem viivitasin, seda kuivem tuli postitus. Kokkuvõttes olen tulemusega rahul.

• Tähemärke: 280 000
• Sõnu: 41 000 (võrdluseks: ingliskeelses Harry Potteri esimeses raamatus on neid 77 000)
• Lugemisaeg: 3h 35min

Kas teeksin seda veel? Oleneb. Pigem jah.