Hommikune rutiin oli juba selge – äratus ja söök Matsuyas. Proovime menüüst erinevaid asju, aga veidi hakkab Osaka tunne tulema – sooviks natuke vaheldust. Antud juhul meil muidugi see vabadus on, aga Matsuya kiirtoit on piisavalt hea, lähedal ja kiiresti kätte saadav, et pole viitsinud väga ringi vaadata hommikuti. Homme liigume Kyotost edasi ja ehk saame siis uusi hommikusöögi elamusi.
Järgmine hotell asub meil Naganos, aga kuna sinna mineku tee peale jääb Kanazawa, siis mõtlesime seal pikema peatuse teha. Et vältida kohvrite kaasavedamisest tulenevat ebamugavust, oli plaan need spetsiaalse teenusega otse järgmisse hotelli saata. Riho ja Kaidi said seda otse hotellist teha, aga kui me eelmine õhtu oma hotellist selle kohta küsisime, saime lakoonilise “ei”. Jaapanlased on üldiselt abivalmid erinevaid probleeme lahendama, aga kui keelebarjäär ette tuleb, siis nad pigem pikalt seletada ei soovi. Seega otsustasime täna teiselt hotelli töötajalt uuesti küsida pagasi kohta. Ta kinnitas, et meie hotell ei paku pagasi ette saatmise teenust, aga lisaks mainis, et seda pakuvad kõik postkontorid ja poed. Viimane oli meie jaoks üllatus. Eestis väga ei kujuta ette, et astun Tartus oma suure kohvriga Selverisse ja palun selle Tallinnasse toimetada.
Olles varustatud uute teadmistega, astusime lähimasse FamilyMarti sisse. Miski ei viidanud seal sellele, et nad pakuvad kullerteenust. Küsisin poemüüjalt, aga nagu siin tihti juhtub, ei saanud ta meie murest aru. Kuna neid väikeseid poode on Jaapanis hästi palju, ei hakanud pantomiimi tegema ja läksime järgmisse FamilyMarti, mis oli sisuliselt kohe üle tee. Seal sai müüja meist kohe aru ja võttis kapist välja roosa blanketi, kuhu tuleb saatja ja saaja andmed kirjutada. Saajaks on meie juhul järgmise hotelli andmed. Võtsime Andresega blanketid vastu, plaanides pagasiga tegeleda päeva teises pooles.
Järgmiseks võtsime suuna Kyoto Keisripalee poole. Olime Keisripalee pargis paar päeva tagasi käinud kirsiõisi pildistamas, aga nüüd tahtsime paleed ennast ka vaadata. Riho ja Kaidi olid juba sinna teel. Leidsime Google Mapsist, et sinna läheb palju busse. Sammusime lähima peatuse poole, kus parajasti oli 2 sobivat bussi – üks võttis juba inimesi peale, teine oli järjekorras. Olime piisavalt kaugel, et esimese bussi peale poleks jooksmata jõudnud. Arvasime, et selle ajaga kui esimene buss ära sõidab, teine buss asemele tuleb ja inimesed peale/maha hakkavad liikuma, oleme jõudnud peatusesse ja saame teise bussi peale. Kuid teine buss pani peatumata minema. Järeldasime, et teine buss vaatas, et kõik soovijad läksid esimese bussi peale ja ei vaevunud asjata peatuma.
Jäime järgmist bussi ootama, aga pärast paari minuti pikkust ootust otsustasime hoopis jalutada. Parki oli veidi üle 2 km. Kuigi eelmise päeva ilmaennustus oli lubanud tänaseks pilvist ilma, siis praktikas oli ilus päikesepaisteline ilm. Jaapanis vist ilmateade ei pane kunagi täppi, kuid õnneks seekord vale ennustus soosis meid. Kuna meil hotelli aknast praktiliselt vaadet välja pole, siis ma väljusime hotellist vastavalt ilmaennustusele ehk veidi soojemate riiete ja ilma päikeseprillidega. Aga igal juhul eelistan nautida päikesepaistet päikeseprillideta, kui käia pilvise ilmaga ringi, päikeseprillid taskus.
Pargi poole läksime mööda väiksemaid Kyoto tänavad. Liikumine on seal kohati keerulisem, sest maad tuleb jagada nii teiste jalakäijate, ratturite kui ka autodega. Samas on seal palju huvitavam – näeb rohkem vanemat ja privaatsemat Kyotot kui suure tee ääres, kus on üldiselt betoonist kontorid ja poed.
Peagi jõudsime Keisripalee parki. Sealsed valgete kirsiõitega puud hakkasid juba lehti kasvatama ehk pilt ei olnud enam nii ilus. Kuid roosad kirsid polnud endiselt valmis. Seega läksime Keisripaleed külastama. Palee ala oli ümbritsetud suure müüriga, sissepääs oli tasuta, aga läbida tuli turvakontroll. See oli võrdlemisi leebe – kotid vaadata läbi, aga näiteks taskuid ei pidanud ette näitama. Iga külastaja sai ka kaelapaela külastaja numbriga.
Kyoto Keisripalee oli Jaapani keisriperekonna elukoht kuni 1868. aastal muudeti Jaapani pealinn Kyotost Tokyoks. Nagu kombeks, on ka see palee korduvalt tules hävinud ja uuesti üles ehitatud. Palee koosnes erinevates hoonetest ja väravatest. Väravatele kehtisid kindlad reeglid – mis ilmakaarde need pidid näitama ja kes neid kasutada tohtis. Hoonetest nägime nägime näiteks peahoonet, kunagist kroonimisruumi ja keisri perekonna magamisruume.
Palee müüride vahel oli ka palju loodust ja rohelust. Inimeste liikumine oli nööridega piiratud, seega ei saanud turistid hoonetele liiga lähedale minna. See võimaldas teha kenasid turistideta pilte, sest keegi ei saanud ette kooserdada. Iga natukese aja tagant oli alal näha ka vormis töölisi, kes nägid välja nagu turvamehed. Päris kindel ma ei olnud, kas nad on seal rohkem palee turvamiseks (et keegi midagi keelatud ei tee) või lihtsalt inimeste abistamiseks.
Järgmiseks otsustasime külastada Kinkakuji ehk Kuldse paviljoni templit. Sinna sõitsime bussiga. Bussi uksel oli silt, et suurte kohvritega sinna peale ei tohiks minna, kuid sisse minnes selgus, et bussis oli poole vähem istmeid, kui tavaliselt – suur osa oli eemaldatud, et teha ruumi spetsiaalsele kohale kohvrite jaoks. Tundub, et välimine silt on pandud kõigile bussidele, kuigi mõned bussid on kohandatud ka kohvritega reisijatele.
Bussist maha tulles ja templi poole jalutades nägime juba harjumuseks saanud vaatepilti, kus inimesed ja ettevõtted jätavad läbipaistvast materjalist kollased prügikotid tänavale. Enamasti on need kenasti hunnikusse asetatud ja mingi hetk koristatakse need sealt ära. Kuid mõnikord kotid purunevad ja tänav on prügi täis. Üks selline juhtum jäi tee peale ja tegin pildi. Kui mõne aja pärast tagasi vaatasin, märkasin jaapanlast, kes juba prügi kokku riisus. Ei ole kindel, kas minu pildistamine seda kuidagi mõjutas, aga igatahes näitab see jaapanlaste suhtumist – hoiame oma elukoha puhtana.
Templi sissepääs oli 500 jeeni (umbes 3€), mis on pigem odavapoolne. Rahvamasse vaadates tundub, et sellele vaatamata on päevane teenistus pehmelt öeldes soliidne. Jaapanipäraselt on vaatamisväärsuse nimi Kinkaku-ji, kus “ji” tähendab templit. Seega “Kinkakuji tempel” on justkui “Kinkaku tempel tempel”. Aga harjumuspärane on ikka öelda ja kirjutada Kinkakuji tempel. Algselt oli see samurai Ashikaga Yoshimitsu puhkevilla, aga pärast tema surma muudeti see templiks. Erinevalt tema lapselapse loodud Hõbedasest paviljonist (mida käisime 3 päeva varem vaatamas) on Kuldne paviljon tõesti kuldne. Tegu on jällegi rekonstruktsiooniga – originaali põletas üks munk 1950. aastal maha. Templi sisse või lähedale ei lubatud minna, aga õnneks võimaldas see teha ilusaid rahvamassideta pilte teha.
Kuna hotellides ja tänavatel oli reklaamitud Reikanji templis asuvaid ilusaid taimi, otsustasime sinna liikuda. Kuldsele paviljonile lähimas bussipeatuses oli nii pikk järjekord, et läksime sealt kiirel sammul edasi järgmisse bussipeatusesse. Ka seal oli palju rahvast, aga saime õnneks kenasti bussile ja mõne aja pärast isegi istuma. Selgus, et meie sihtkoht asus Filosoofi raja läheduses ning olime sellest üsna lähedalt paar päeva varem mööda jalutanud. Üleüldse on meie liikumine Kyotos veidi kaootiline – mitu korda oleme sattunud samasse kanti või pidanud samal päeval linna erinevaid piirkondi külastama. Seda oleks natuke parema planeerimisega saanud vältida – panna soovitud sihtkohad kaardile ja siis käia üksteisele lähedal asuvad kohad korraga läbi. Samas on meie lähenemine mugav (ei nõua liiga suurt planeerimist) ja annab vabadust improviseerida. Bussiliiklus on piisavalt hea, et üleliia palju me ringi liikumisele ei kuluta, samas saab bussis tihti (kuid mitte alati) istudes jalgu puhata ja aknast Kyotot uudistada. Aega olime Kyoto jaoks piisavalt varunud, seega seda hirmu ei tekkinud, et midagi olulist jääb nägemata.
Lõpuks jõudsime sihtkohta ehk Reikanji templi juurde. Templi näol oli tegu nunnakloostriga, aga templisse endasse me liigselt ei süvenenud – tulime selle aias kasvavaid jaapani kameeliaid vaatama. Need on säravate roosiõisi meenutavate õitega taimed. Kuigi kirjade järgi peaks see “näitus” veel 2 nädalat kestma, siis praktikas oli parim enne möödunud. Paljud taimed olid juba õitest ilma jäänud ja mitmed olemasolevad õied olid räämas väljanägemisega. Aga muidugi oli ka kenasid taimi ja õisi, lihtsalt lootsime rohkem.
Pargis oli töötaja, kelle ülesanne oli kõiki külastajaid hoiatada ühe madala silla eest, mille alt pidi läbi liikuma. Muidugi oli seal mitu hoiatavat silti, aga ju siis oli liiga palju inimesi oma pead ära löönud. Jaapanlastel on komme sellistele pigem harva esinevatele juhtumitele üle reageerima. Igas teises riigis oleks aeg-ajalt pead ära lööv turisti aktsepteeritav, aga Jaapanis mitte. Osaliselt kulub samasse kategooriasse põhjus, miks Jaapani tänavatel on vähe prügikaste. Nimelt toimus 1995. aastal Tokyo metroos pommirünnak, kusjuures pomm oli peidetud prügikasti. Selle tulemusena eemaldati enamik avalikke prügikaste. Muidugi ei ole see ainus põhjus, miks prügikaste vähe on.
Järgmiseks jalutasime natuke mööda Filosoofi rada. Valged õied olid nüüdseks õide puhkenud ja pilt oli palju ilusam kui viimane kord. Lootsime kohata ka vanahärrat, kes meile viimane kord head soovitust jagas, kuid teda me ei näinud. Samas ei olnud enam põhjust ka – kirsid õitsesid ja kedagi polnud vaja suunata parematele jahimaadele. Endiselt otsime ja ootame roosasid õisi.
Vahepeal oli kõht tühjaks läinud ja sõitsime bussiga linna poole sööma. Vaatasime mõnes kohas ringi, aga lõpuks otsustasime rameni kasuks ja astusime suvalisse rameni restorani sisse. Esmamulje oli veider, sest meid suunati müügiautomaadi poole. Iseteenindusest toidu tellimine pole siin riigis eriline, aga tavaliselt saab seda teha puutetundliku ekraaniga kioskiga, kus saab muuhulgas ka kaardiga maksta. Antud juhul nägi aparaat välja nagu Jaapani joogiautomaat – maksta sai vaid sularahas ja toidu tellimiseks tuli vajutada füüsilistel nuppudel – iga menüüs pakutava toote jaoks oli oma nupp. Masin võttis vastu maksimaalselt tuhandejeenilisi (6€), seega tuli tellimise ajaks masina juurde üks töötaja, kes raha väiksemaks vahetas (suurim kupüür on siin 10 000 jeeni). Pärast roogade valimist printis masin välja iga tellitud toode kohta pileti. Seejärel sai lauda istuda ja teisele teenindajale oma piletid anda. Erinevalt varasematest kohtades sai siin valida rameni nuudlite tekstuuri, supi soolasust ja õli hulka. See valik tuli anda teenindajale. Ehk jällegi mingi veider dubleerimine – pool tellimusest masinaga, teine pool teenindajaga. Ma ei osanud midagi targemat valida kui “normal” kõikide valikut jaoks. Toidud ise olid väga head. Nii häid nuudleid supi sees polnud ma veel saanud. Ka teised jäid toiduga väga rahule. Seega taaskord oli välimus petlik.
Pärast sööki oli aeg puhkuseks. Kuna olime hotellist paari kilomeetri kaugusel, otsustasime Andresega koju jalutada. Et ei peaks jälle suure tee ääres kõndima, läksime mööda kõrvaltänavaid ja sattusime juhuslikult Nishiki turule. Tegu on kitsa ostutänavaga, kus müüakse igasugust kraami, eelkõige söödavaid asju. Just sel hetkel hakkas ka sadama, aga kuna ostutänav on kaetud katusega, siis see meid ei seganud.
Turutänav oli väga kirju ja ägedat kraami täis. Samuti oli seal väga palju rahvast – kohati ei mahtunud isegi liikuma. Kuid antud juhul aitasid rahvamassid atmosfääri isegi paremaks luua – tekkis tõeline elava turu tunne. Nägime erinevaid toidukohti, pakuti palju tänavatoitu, müüdi saket, söögipulki ja kõike muud. Ühes poes anti maitsta mõnusat meejooki. Degusteerisime seal viite eri maitset ja lõpuks otsime mõlemad ühe pudeli. Tegu oli Sugi Bee Gardeni tootega Yuzu & Honey (jook mee ja juunosidrunipuu mahlaga). Kuna kõhud olid meil täis, siis süüa me ei võtnud.
Kui turutänav otsa sai, oli ka vihm järgi jäänud ning jõudsime kuivalt hotelli. Nüüd tahtsime oma kohvrite ette saatmise ära lahendada. Täitsime hommikul saadud blanketid oma parima teadmise järgi ära, pakkisime kohvrid kokku ja läksime samasse FamilyMarti, kus hommikul käinud olime. Vahepeal oli küll 7 tundi möödunud, aga leti taga oli sama töötaja, kes meid ära tundis. Ta mõõtis meie kohvri suurused ära, täitis blankettidel puuduva osa ja saatis meid ilma kohvriteta minema. Mingit silti ta meie juuresolekul kohvritele ei lisanud. Loodame, et see polnud viimane kord, kui oma kohvreid näeme.
Tagasi hotelli läksime väikese ringiga, et ümbrust uurida. Kyoto on lahe linn – kohati näeb välja peaaegu nagu suvaline linn, aga täiesti juhuslikult võib keset linna mingi pühamu välja ilmuda. Nägime selliseid oma teel päris mitu. Lõpuks läksime tagasi hotelli puhkama.
Kui tavaliselt jääb meil ka õhtusesse sessiooni mõni tegevus, siis seekord jäi see üsna tagasihoidlikuks. Lõuna (või õhtu) paus kujunes pikemaks ja nii läksime alles kella 8 paiku linna peale kondama. Selleks ajaks olid juba paljud kohad kinni. Samuti oli ilm jahe (~8 kraadi). Eesti kevadega võrreldes ei pruugi 8 kraadi külm olla, aga siin ootasime pigem 16-20 kraadi ja siis alla kümne kraadised ilmad tunduvad eriti karmid. Sõime sõime õhtusööki (gyozad ja friteeritud kana) ning tõmbasime päevale joone alla.
Timmu Jaapanis 