Eelmise päeva ilmateade lubas sooja ja päikselist ilma. Seega olime kõik pettunud, kui hommikuks oli ennustus muutunud ja tõotas tulla pilvine 14-16 soojakraadiga ilm. Isegi väike vihmavõimalus oli. Kuid head ilma ei saa me paraku ootama jääda, seega jätkasime plaanipäraselt.
Alustuseks võtsime Andresega Matsuyast hommikusööki. Mina võtsin sama gyudoni kausi, mis eelmine päev. Andres proovis natuke uhkemat setti, mõlemad jäime rahule. Saime kokku Riho ja Kaidiga ning sõitsime bussiga Kyoto jaama. Tegu on väga suure rongi- ja metroojaamaga, kus on mitu korrust rongidele ja väga palju korruseid erinevatele poodidele ja söögikohtadele. Hetkel jaama uudistama ei läinud, vaid otsisime üles rongi, millega hommikusse sihtkohta jõuda. Jaama suurust näitab fakt, et kõrvuti oli 11 perrooni, lisaks veel mitukümmend alumistel korrustel. Leidsime kerge vaevaga oma perrooni üles, aga rongi sisse saamisega oli väikeseid raskuseid, kuna see oli puupüsti rahvast täis. Õnneks ikka mahtusime sisse. Sellistes kitsastes oludes seismine väga mugav pole, aga õnneks ei pidanud me kaugele sõitma.
Nimelt läksime külastama Fushimi Inari pühamut, mis on kuulus oma tuhandete torii väravate poolest. Pühamu on pühendatu riisi, viljakuse ja ettevõtluse jumalusele Inarile, kes on ühtlasi ka rebaste kaitsja. Seetõttu on alal palju rebaseskulptuure. Kõik need tuhanded väravad on pühamule annetatud. Seda tehakse, kui annetaja äril on hästi läinud või kui tahetakse head õnne tulevikuks. Uusi väravaid ehitatakse tänaseni, hinnad algavad mõnest tuhandest eurost, aga kallimad maksavad kümneid või sadu tuhandeid eurosid.
Nagu rongisõidust võis oodata, oli pühamu juures väga palju rahvast. Juba jaama väravatest välja saamine võttis ebatavaliselt kaua aega. Edasine jalutuskäik oli samuti vaevaline, sest inimesi oli palju ja nad kippusid pidevalt pildistamiseks seisma jääma. Pühamu juures me seetõttu pikalt ei peatunud ja hakkasime Inari mäest üles liikuma. Sisuliselt oli kogu tee mäkke ja tagasi ümbritsetud torii väravatest ja “tuhanded” ei ole mingi liialdus. Raja alguses oli liikumine sama vaevaline kui pühamu juurde jõudmine.
Mäe 233 meetrine kõrgus ei pruugi just suur tunduda, aga tee lookles üles-alla ning tõusumeetreid kogunes omajagu. See tähendas, et paljud turistid ei jõudnudki lõppu, mis omakorda tähendas, et mida kõrgemale jõudsime, seda harvemaks jäid ka rahvamassid. Vahepeal sai isegi mõned päris head pildid, kus ei olnud sisuliselt ühtegi turisti. Korraks tuli isegi päike välja ja sai mõned kirkamad jäädvustused tehtud.
Enamik torii väravaid on puust tehtud ja hästi hoolitsetud, aga nägime ka vanemaid, juba kergelt mädanenud väravaid. Samuti olid mõned väga uhked kivist väravad. Paaris kohas kas parandati või lisati uusi väravaid.
Kui rahvamassid kõrvale jätta, siis jäin käiguga rahule. Lõputute väravate hulk on lummav vaatepilt. Samuti sain mõnusa matka looduses teha. Eelmisel reisil üritasime mäe tipust natuke kõrvalisemat teed tagasi alla tulla ja eksisime kergelt ära. Tänu sellele saime päris pika ja privaatse jalutuskäigu loodusesse. Seekord tulime kõige otsemat teed alla tagasi.
Edasi liikusime rongiga Kyoto matcha tänavale Uji jõe läehedale. Matcha on jahvatatud roheline tee, mis on jaapani kultuuris väga oluline. Tänav ei olnud pikk, aga matchat oli seal tõesti palju. Kui selleks hetkeks olime harjunud nägema mitmel pool matcha teed või matcha jäätist, siis see tänav keeras vinti juurde. Sisuliselt oli võetud kõik tavapärased toiduained ja neile matchat kuidagi juurde lisatud.
Parima näite saab meie lõunasöögist. Nägime ühte toidukohta, mille ees oli juba vaikselt harjumuseks saanud järjekord. Võtsime ka sappa ja saime 20 minuti möödudes lauda istuma. Tellisime rameni matcha nuudlitega, kõrvale matcha gyozad ja mõned meist matcha õlled. Ma üldiselt pole suur matcha sõber, aga need toidud olid täitsa söödavad. Samas ei näe põhjust, miks peaks uuesti kunagi proovima. Teised olid väga rahul.
Käisime veel natuke Uji jõe kaldal kirsiõisi vaatamas. Suures pildis oli kirsiõite seis endine. Leidus kenamaid valgete õitega kirsipuid, aga kohe selle kõrval täitsa raagus puud. Tahaks näha ilusaid roosade õitega kirsipuu alleesid. Liikusime Kyoto jaama kaudu koju tagasi puhkama.
Õhtuks läksime geišasid jahtima. Kuigi kimonotes naisterahvaid olime juba omajagu näinud, siis päris geišasid mitte. Geišad on jaapani naissoost meelelahutajad, kes valdavad hästi kunsti, tantsu, muusikat ja vestlemisoskust. Nad osalevad erinevatel üritustel ja viivad läbi näiteks teetseremooniaid. Geišaks saamiseks tuleb läbida spetsiaalse koolituse, geiša õpilane on maiko.
Me ühelegi ametlikule geiša üritusele ei läinud. Põgusalt uurisin variante, aga need on väga populaarsed ja me oleksime pidanud aja varem broneerima. Seega meie lootus geišad näha oli ühega neist tänaval juhuslikult kokku saada. Geišad on ära tuntavad nende valgeks meigitud nägude järgi. Kuigi me ilmselt ei teeks vahet, kes näeme geišat, maikot või lihtsalt kimono ja valge meigiga jaapanlannat. Eeldame, et kõik, kes vastavad kirjeldusele, on geišad. Sõbraga (loe: ChatGPT-ga) konsulteerides jõudsime järeldusele, et kõige parem on 17:30 ja 19:30 vahel Gionis ehk geišade piirkonnas ringi jalutada ja loota parimat. Eriti populaarne koht on Hanami-koji tänav. Nimelt toimub seal kandis palju ürituse, kus geišad osalevad. Mainitud aegadel liiguvad nad ühelt ürituselt teisele ja siis võib neid tänaval näha.
Hanami-koji tänaval käib väga palju turiste, aga see on avatud ka autoliikluseks. Seal asuvad väga uhked söögikohad, kus käivad natuke jõukamad inimesed, kes vett ei joo ja jalgsi ei käi. Seega voorib tänaval päris palju taksosid ja tänavate ääres on liiklust reguleerivad mundrikandjad, kes üritavad inimesi tee äärtesse suunata, et autodele teed teha. See õnnestus neil vahelduva eduga.
Pärast sihitud tiirutamist hakkas meil näkkama. Esialgu nägime taksodes valgete nägudega geišasid, aga varsti nägime ka ühte neist ühel kõrvaltänaval jalutamas ja mingisse asutusse sisse astumas. Paari minuti pärast sisenes sinna paarkümmend vanemat ja väga hästi riietatud välismaalast. Tundus, et seal toimus mingi üritus. Jäime sellele tänavale ootama, lootes veel geišasid näha ja ei pidanud pettuma. Saime päris mitu neist pildile. Veidi oli ebameeldiv paparatso tunne lihtsalt tänaval passida ja mööduvaid naisterahvaid pildistada, aga lohutasin ennast sellega, et see on nende elu osa. Samal tänaval nägime ka ühte päris paparatsot, kellel oli suure objektiiviga korralik kaamera ja statiiv ning kes sisuliselt terve meie seal oleku aja seisis ühe koha peal ja ootas oma võimalust.
Kui geišad nähtud, oli vaja süüa. Teel toidukohta nägime ka ühte sumot, aga head pilti ei saanud. Otsustasime taas kaitenzushi kasuks. Leidsime ühe uhkema koha, kus oli lausa järjekorrasüsteem. Saime järjekorranumbri, kus oli QR kood, mis viis veebilehel, kus oli näha, mitmes me järjekorras oleme. Seega ei pidanud me kohapeal ootama, vaid läksime ringi vaatama. Astusime läheduses asuvasse mitmekorruselisse kaubamajja, mis peamiselt müüs koduelektroonikat. Poed on Jaapanis väga kirjud. Juba tooted ja nende pakendid ise on väga värvilised. Samuti on tootevalik palju laiem ja tooted on palju tihedamalt üksteise kõrval.
Kuna väike väsimus oli jalgades, siis liialt ei viitsinud tootevalikuga tutvuda ning istusime lihtsalt poes olevates mugavates toolides. Kui meie toidujärjekord hakkas lähemale jõudma, liikusime tagasi söögikohta. Kokku pidime ligi tund aega ootama.
Toidukoht ise oli pikliku kujuga ruum, mis oli vaheseinaga pikuti pooleks jaotatud. Mõlemal pool vaheseina asusid konveierid sushi jaoks ja inimesed istusid sisuliselt ühe pika leti taga, näoga konveieri poole. Meid pandi neljakesi kõrvuti istuma ja hakkasime menüüga tutvuma. Siin ei olnud konveierit, millelt saab suvalise sushitaldriku valida. Iga istekoha juures oli väike ekraan, kust sai tellimuse sisse anda. Siis sõitis liini mööda taldrik kliendi ette ja jäi seisma. Klient tõstis taldriku liinilt ja kokad said uue tellimuse järgmisele kliendile saata. Selliseid liine oli kaks, et korraga saaks teenindada mitut inimest. Hinnad olid päris krõbedad – mul kulus kokku ligi 40€. Samas sushi oli väga hea. Võtsin ka friikartuleid, mingi kana ja magustoidu, sest kõht oli tühi ja lõputult sushit ei jõudnud ma süüa. Kui kõhud täis, jalutasime koju, et järgmiseks päevaks puhata.
Timmu Jaapanis 