Vahelduseks olime natuke täpsemaid plaane teinud ja täna pidime 9:30 hakkama Samurai muuseumisse minema. Kuna ilm pidi endiselt jahedapoolsem olema (12-14 kraadi), aga ka pilves ja vihmane, et tahtnud kuskile kaugele kaugele lageda taeva alla minna. Ärkasime Andresega umbes 8:30 ja pärast kiireid hommikusi toimetusi hakkasime hommikusöögi kohta uurima. Plaan oli minna samasse Sukiya kiirtoidu restorani, kus eelmine hommik olime söönud. Miskipärast näitas Google Maps, et see avatakse alles kell 9, kuigi see pidi 24/7 lahti olema. Ootasime siis veidi ja läksime kella üheksaks kohale, aga restorani ustele ja akendele olid kiled peale tõmmatud ja mingi jaapanikeelne silt oli uksele. Tõlkimatagi oli selge, et restoran on suletud. Kiiresti Google Mapsi vaadates nägin, et restoran tõesti avatakse kell 9, aga alles reedel – see osa oli enne kahe silma vahele jäänud. Õnneks oli läheduses Matsuya kiirtoidurestoran (sama kett, kus eelmine päeva õhtusööki saime) ja läksime sinna. Võtsime gyudoni kausid juustuga + Coca Cola. See kord töötas iseteeninduse automaat paremini ja ei vahetanud keelt poole tellimise pealt jaapani keele peale. Toidud saime kiiresti kätte ja jäime oma einetega rahule. Kahe peale kulus veidi üle üheksa euro.
Messengeriga suheldes leppisime Rihoga kokku, et saame kohe Samurai muuseumis kokku. Täpsemalt oli tegu Kyoto Samurai Ninja muuseumiga. Jalutasime Andresega sinna mööda väiksemaid kõrvaltänavaid, sest suure tee ääres olime juba oma jagu jalutanud. Tihti on need väikesed tänavad autodele ühesuunalised, sest kahe jaoks pole lihtsalt ruumi. Enamasti on teele märgitud ka jalakäijate või jalgratturite rajad (meile tuttavat kõnniteed sellistel tänavatel pole). Veidi ekstreemne oli lõik, kuhu oli maha joonistatud lausa viis rada: 2 jalakäijatele, 2 jalgratturitele ja üks autodele. Praktikas neist rangelt kinni ei peetud, sest tee kitsuse tõttu oli ka iga rada kitsas ja pigem jalutati või liigeldi seal, kus ruumi oli. Nägime ka stiilinäidet Jaapani prügist – mõned korrad nädalas pannakse oma prügi kollaste kottidega tänavale, kus see mingi hetk ära koristatakse.
Jõudsime kohale enne Rihot ja Kaidit. Muuseumi ees oli kaks järjekorda – piletiga ja piletita külastajatele. Nimelt on seal umbes tunni pikkused tuurid iga 20 minuti tagant ja aega saab ette broneerida. Õnneks võetakse ka jooksvalt inimesi vastu. Kui järjekord minu ja Andreseni jõudis, polnud Riho ja Kaidi veel kohal. Selgus, et nad olid hoopis teise Samurai muuseumisse läinud. Eelmine päev jagatud kodulehe järgi olime meie igatahes õiges kohas. Õnneks oli see teine muuseum lähedal ja mõni minut hiljem saime kenasti kokku ja lunastasime tavapiletid 3000 jeeni eest (18.50€). Valikus oli ka uhkemad piletid, kus tehti eraldi ninja ja/või samurai koolitust.
Enne meie tuuri algust pakuti võimalust ka teha pilte samurai või ninja kostüümis. Teised jätsid selle variandi kasutamata, aga ma tõmbasin punase turvise selga, panin uhke kiivri pähe ja haarasin ka katana kätte. Tegin mõned pildid ja peagi algas ka meie muuseumi tuur.
Kui seni olime alati ise uudistanud erinevaid templeid ja vaatamisväärsusi, siis nüüd oli meil umbes 20liikmelise grupi peale ka giid, kes tutvustas eelkõige samuraide kultuuri ja ajalugu. Samuraid olid Jaapani hierarhias pärast keisrit, šogunit (kindral) ja daimjot (kohaliku omavalitsuse valitseja) kõige kõrgemad tegelased. Samuraideks sünnitakse ja neid oli vaid 2-3% kogu rahvast. Nad kandsid uhket varustust ja omasid kõige uhkemaid ja parimaid relvasid. Tänapäevani võib perekonna nimede järgi aru saada, et jaapanlase eellased olid samuraid. Samuti on samuraide kultuur oluliselt mõjutanud Jaapanit. Näiteks erinevate samurai klannide vappidest on mõjutatud mitmeid tänapäeval tuntud brände või logosid – näiteks Mitshubishi logo põhineb Yamauchi ja Iwasaki perekonnavappidel.
Samuti saime teada, et Jaapani vasakpoolses liikluses on süüdi samuraid. Et vööl olevat mõõka oleks parema käega mugavam haarata, kandsid samuraid relva vasakul pool. Kui kaks samuraid liikusid kitsastel tänavatel üksteise suunas, pidid nad hoidma tee vasakusse äärde, et nende mõõgad kokku ei koliseks. Nii harjusid inimesed käima vasakul pool ja hiljem kujunes ka autoliiklus vasakpoolseks.
Ninjad olid sisuliselt samurai vastandid. Nad olid tavaliste kalameeste ja külaelanike hulka sulandunud spioonid, samuti oli nende varustus ja relvad palju tagasihoidlikumad.
Lõpetuseks saime proovida shurikenide loopimist. Shuriken on nelja või kaheksa haruline väike metallist torke- või viskerelv, mida kasutasid ninjad. Meile muidugi anti plastmassist tehtud imitatsioonid, mida saime penoplastist sihtmärkidesse visata. Minu teine vise läks täpselt nabakümnesse, aga harjutus lõppes väikese täpsusviske võistlusega, kus mul enam nii hästi ei läinud. Juhuslikult võitis võistluse külastaja, kes pärast samurai kostüümis fotosessiooni ei märganud riideid tagasi vahetada ja sedasi oli ta terve tuuri kaasa teinud samurai kostüümis. Oleks võinud siis vähemalt ninja olla.
Pärast muuseumit tahtsime minna lähedal asuvasse asutusse, kus sai Bengali kasse ja öökulle näha. Paraku polnud see veel avatud ja selle asemel suundusime Kiyomizu-dera templisse. Sinna läksime bussiga, mis oli nii täis, et esialgu tundus, et me ei mahu isegi peale. Siiski suutsime ennast bussi pressida. Õnneks kaugele ei pidanud sõitma.
Templi juurde viis üles mäge kulgev avalik tee, mis oli paksult turiste täis. Mõlemal pool teed olid erinevad ja huvitavad poekesed, kus müüdi muuhulgas maiustusi, söögipulkasid, lehvikuid ja palju muud põnevat. Ilm oli oodatust kenam – vihma polnud ja kuigi temperatuur oli lubatud 12-14 vahel, siis tundus see soojem ja jopedega hakkas kohati isegi palav.
Kiyomizu-dera ehk puhta vee tempel on budistlik tempel. See ehitati üle 1200 aasta tagasi ehk enne, kui Kyotost üldse riigi pealinn sai ning ehitamisel ei kasutatud ühtegi naela. Templi nimi pärineb seal asuvast Otawa joast. Väljendi “tundamatus kohas vette hüppamine” analoog Jaapanis on “Kiyomizu rõdult alla hüppamine”. See on viide vanale traditsiooniline, mille järgi täideti selle inimese soov, kes jäi 13 meetri kõrguselt rõdult alla hüpates ellu. Ellujäämisprotsent oli lausa 85%, aga lõpuks see tegevus keelati.
Nagu ikka oli, seal palju turiste ja natuke kirsiõisi. Templi vaatamine oli tasuta, aga osta sai ka 500jeenise (3€) pileti, mis võimaldas sisse astuda ka peahoonesse ning vaadata Otawa juga. Me Andresega ostsime selle, Riho ja Kaidi mitte. Pilet midagi liiga erilist juurde ei andnud. Erinevate templite ja pühamute sisemusi olime näinud omajagu (ja ilmselt näeme veel sama palju). Siiski oli huvitav näha erinevaid tseremooniaid. Näiteks templi peahoones palvetamine – inimesed oli järjekorras, et siis umbes poole meetri kõrguse vaasi või paja ette, seda suure nuiaga lüüa (kumises hästi) ja siis palvetada. Samuti nägime, kuidas inimesed Otawa joa vett eriliste kulpidega kogusid ja sellega oma käsi pesid.
Tore oli ka väike jalutuskäik seal oleva künka ääres – ilusad vaated natuke looduslikumas keskkonnas. See tee viis armastuse ja lihtsa sünnituse pühamuni. Pühamust ei oska midagi arvata, aga saime kogeda jälle jaapanlaste abivalmidust. Kui Andresega korda mööda hoonet pildistasime, tuli meie juurde üks maskis vanahärra, kes pakkus, et teeb meist pühamu taustal pildi (muidugi midagi vastu küsimata). Olime rõõmuga nõus. Pärast jäi mees sinna ja pakkus sama ka teistele turistidele. Tundus, et see ongi tema hobi.
Kui pühamud nähtud, jalutasime jälle linna poole. Saime Riho ja Kaidiga kokku ning sõitsime bussiga tagasi öökulle vaatama. Enne otsustasime sööme minna. Plaan oli ära proovida kuulus Jaapani veiseliha ehk wagyu. See on ülimalt kvaliteetne, pehme ja mahlane liha, mis pärineb hoolikalt kasvatatud lehmadelt, kellele isegi mõnikord mängitakse muusikat ja keda masseeritakse (vähemalt mõnede allikate väitel).
Selleks hetkeks olime jõudnud Nishiki turule, mis on kaetud katustega tänavate kompleks, kus on hunnik toidukohti ja poode. See on analoogne Osaka Shinsaibashi-Suji ostutänavaga. Käisime Nishiki turul ringi, kuni nägime märksõna wagyu. Esimene toidukoht oli kinni, kuid järgmine oli juba avatud. Sisse siiski kohe ei saanud ja pidime end järjekorda panema. Nimelt oli restorani ees paber, kuhu tuli kirjutada oma nimi ja mitu inimest soovib süüa. Kui mõni grupp pääses sisse, märgiti see paberil ära. Nii oli hea näha, et enne meid on järjekorras 3 inimest. Panime ka ennast kirja ja umbes 10 minutit hiljem saime istekoha restorani teisel korrusel.
Koha nimi oli Gyukatsu Kyoto Katsuguyu ning see pakkus wagyu (ja odavamat liha) paneeritud kujul. Põnevust lisas fakt, et liha tuli ise grillida laual olevatel väikestel grillidel. Tellisime kõik samad setid, kus pearoaks olid gyukatsud. Gyukatsu on paneeritud veiseliha viilud (analoog tonkatsule, aga sealiha asemel on veiseliha). Meie gyukatsud olid wagyus muidugi. Lisaks oli juures traditsiooniline kauss riisiga, teine kauss miso supiga ja hunnik kapsast. Värvi lisas onsen tamago ehk onseni muna – originaalis kuumaveeallikas keedetud muna. Kuna kuumaveeallikad pole tavaliselt piisavalt kuumad, tähistab see nüüd madalal temperatuuril (65-70 kraadi) ja pikka aega (30-60 min) keedetud muna. Minu jaoks oli see muna liiga toores.
See-eest wagyu oli väga hea. Tükid olid väikesed ja need olid pärast mõneminutilist grillimist valmis. Tegu oli tõesti suus sulava lihaga. Kõik jäid oma toitude ja üleüldse kohaga rahule. Jätsime ka positiivse tagasiside Google Mapsi. Nimelt jagas teenindaja QR koodi, kus arvustus jätta. Vabatahtlikult poleks seda viitsinud teha.
Pärast sööki läksime lõpuks öökulle ja kasse vaatama. Tegu oli kahe väikese ja kõrvuti asuva kohakesega Nishiki turu kandis. Kõige pealt võtsime järjekorda, et Bengali kasse vaadata. Sisse lasti inimesi ühe kaupa läbi kahe ukse süsteemi – korraga tohtis avatud olla ainult üks uks, et kassid plehku ei paneks. Lõpuks sisse pääsedes selgus, et vähemalt tol hetkel oli tegu ebavajaliku turvaelemendiga, sest kassid oli äärmiselt loiud ja ei olnud küll seda nägu, et keegi kuskile ära tahaks joosta. Ruum ise oli päris ootamatu – paari meetri laiune ja 20m pikkune kunstmuruga kaetud tuba, kus toa ääres põrandal istusid külastajad ja silitasid kasse. Külastusaeg oli maksimaalselt 30 minutit. Kuna ruum oli selle suuruse kohta täis, siis kasse kõigile ei jätkunud. Istusin ühe kassi lähedale maha ja hakkasin seda paitama, aga kass jalutas ära. Õnneks jalutas mõne aja pärast teine (või sama?) kass minu juurde ja istus mulle vabatahtlikult sülle. Nimelt olid enamik kasse seal kellegi süles. Kasse ise sülle ei tohtinud võtta, aga unistele kassidele meeldis ise inimeste sülla ronida ja magama jääda. Aeg-ajalt üritas töötaja vabu kasse kellegi sülle asetada, aga tihti see ei toiminud, sest kass jalutas minema. Isepäine loom ikkagi. Umbes 5 minutit enne meie aja lõppu sai minu kassil minust kõrini ning ta jalutas minema. Selleks ajaks oli mul ka kõrini, sest 25 minutit rätsepistmes istumist oli väga raske katsumus minu jaoks. Lisaks hakkas mul vasak silm hirmsasti sügelema – võimalik, et mingi kerge kassiallergia lõi välja (kuigi ma ei tea, et oleks allergiline). Kaidi ja Andres said samuti kasse oma süles hoida, aga Riho nii õnnelik ei olnud.
Koos kasside külastuse piletiga lunastasime ka kõrvalruumis pesitsevate öökullide külastuse. Kombopileti hind oli 10.50€. See ruum oli umbes sama suur, aga siin olid öökullid paigal ja inimesed käisid ringi, et neid paitada ja pildistada. Öökullid olid lühikese nööri otsas, ehk vajadusel said nad natuke liikuda, aga mitte liiga palju. Samas ei näinud ma, et keegi neist oleks üritanud ära lennata. Öökulle võis silitada ainult pea pealt ja oma käe tagaküljega. Väga pehme oli – pehmemad kui kassid. Mõne öökulli juures oli silitamist keelav silt – põhjuseks kas “algaja” öökull (ilmselt oli noore linnu puhul oht, et ta võib inimest rünnata) või “puhkav” öökull. Öökullid olid väga ilusad ja ägedad. Mõned päris tillukesed, teised päris suured. Üks nägi välja nagu Harry Potteri filmidest tuttav Hedwig. Kuigi moment, kus kass ise minu sülle tuli, oli tore, siis pärast seda sain ainult istuda, kassi silitada ja ringi vaadata. Öökullide puhul sai rohkem eri loomi näha ja pildistada ning kõigile meeldisid öökullid rohkem. Seejärel sõitsime metrooga hotellidesse tagasi, et puhata õhtuseks sessiooniks.
Nishiki marketil ringi käies jäid silma Nijo lossi Sakura festivali reklaamid (sakura on jaapani keeles kirsipuuõis). Tegu oli heli- ja valgusinstallatsiooniga, mis leidis aset igal õhtul. Päike loojub siin umbes kuuest, seega läksime Nijo lossi kella seitsmeks, kui oli täitsa pime. Kui tihti on pileti ost ja kontrollimine eraldatud, siis seekord oli üks tase rohkem. Kõigepealt otsime pileti. Siis jalutasime lossi peavärava juurde, kus kontrolliti, et meil oleks mingi piletimoodi asi olemas. Mõte ilmselt selles, et inimesi vajadusel piletikassade juurde suunata, kui nad üritavad ilma piletita sisse astuda. Aga pileti enese kontroll toimus pärast lossi väravast läbi liikumist.
Nijo loss oli esimene vaatamisväärsus, mida ma oma eelmisel Jaapani reisil külastasin. Seega on see natuke paremini meeles. Oli kirgas päike, mõnusalt soe ja nägime palju. Seekordne külastus oli täiesti teistsugune. Oli õhtu, külm ja pimedas jäi loss ning park pigem teisejärguliseks. Festivali jaoks oli lossi alale märgistatud rada, mis käis põhikohad läbi, aga valguse oli rõhku pandud elementidele, mis tavaliselt nii olulised ei tundu. Näiteks projitseeriti ühele väravale video nimega “Kevade ärkamine”, mis kujutas tärkavaid kirsiõisi ja nende vahel lendavat draakonit. Ühes pargi osas oli installatsioon nimega “Kevades äikese aed”, kus kõlaritest tuli vihma ja äikese helisid ning eri värvidega valgustati pargi puid. Üks ägedamaid oli sisemise vallikraavi seinale projitseeritud animatsioon “Täies õies kirsipuud”. See oli ilus, kirgas ja kattis päris suure ala. Veidrad olid mitmed reklaamid ja viited uuele Lumivalgukese filmile. Tundus natuke kohatu.
Kui festival külastatud, läksime Tenzan no Yu spasse. See oli palju uhkem kui eelmine Kyoto spaa, mida kaks päeva varem väisasime, aga mitte nii uhke, kui Osaka SpaWorld. Hind oli samuti kahe vahel – 1200 jeeni pluss 250 jeeni rätikute eest (kokku 9€). Tätoveeringud olid siin keelatud. Pesuvahendid olid hinna sees. Süsteem oli juba tuttav ja selles osas üllatusi polnud. Selles spaas oli külastajaid palju ja tuli aina juurde. Tihti tundus mõnes basseinis palju inimesi, et sinna minna ja nii tuli mõni muu endale leida. Kuid alati leidus paar basseini, kus oli piisavalt ruumi ja päris kuivale ei pidanud jääma. See spaa väärib ka ausalt onseni nime, sest ühes basseinis oli 1200m sügavuselt pärit kuumaveeallika vesi. Huvitav oli ka soome saun, kus iga kahe tunni tagant tehti Löyly rituaali – saunas oli 2 riietes töötajat, kes suurte lehvikutega keerutasid kuuma õhku ringi. Rituaal lõppes sellega, et igale saunalisele lehvitati personaalselt kuuma õhku peale. Muidugi oli olemas elektribassein. Ühel hetkel sattusin jutustama ühe kohalikuga, kes üritas rääkida, et see spaa on kallimat laadi. Rääkisin talle, et Eestis on meil piletid vähemalt 3-4 korda kallimad ja kvaliteet palju kehvem. Jaapanlane ei suutnud uskuda.
Kuigi spaa ise oli viisakas, siis kogemuse poolest jäi ta senistest viimasele kohale. Osalt suurema rahvahulga pärast, osalt ka subjektiivsetel põhjustel – kõik olid rohkem väsinud ja ei jõudnud liiga kaua kuumas olla. Et vältida Osakas tehtud viga ja ühistranspordist hilise kella tõttu maha jääda, leppisime kokku aja, millal lõpetada, aga lõpetasime isegi varem. Teised nii palju varem, et otsustasid seal samas õhtust süüa. Toiduga jäid nad rahule, aga hiljem avastasid, et olid maksnud lisaks kahe supi eest, mida nad polnud tellinud. Ma ei taha uskuda, et jaapanlased meelega turistidele külma tegid, aga ebameeldiv kogemus igatahes. Mina lõpetasin veidi hiljem ja ei hakanud enam sealt toitu tellima. Esiti tundus, et polegi õhtust vaja süüa (wagyu oli päris toitev), aga kui koduteel McDonald’s-ist mööda jalutasin, võtsin ühe burgeri ikka teele kaasa.
Koduteel lahenes ka hommikuse Sukiya kinnioleku põhjus. Nimelt oli ühes Tokyo Sukiya restoranis leitud supi seest rott ja teisest restoranist prussakas. Kuigi need 2 sündmust juhtusid paarikuulise vahega ja Tokyos, pandi ajutiselt kinni peaaegu kõik 2000 riigis asuvat restorani, et juurpõhjus välja uurida ja veenduda, et seda enam ei juhtuks. Jutud supi sees leiduvast rotist on muidugi ebameeldivad, aga positiivne on näha, kui tõsiselt sellele reageeritakse. Kui Eestis midagi sellist juhtuks, siis oleks üks vabandav pressiteade ja elu läheks sama rada pidi edasi.
Timmu Jaapanis 