Timmu Jaapanis

Algas reisi viimane päev Jaapanis. Teoorias oleks saanud rahulikult magada, süüa hommikust ja hakata kohvreid pakkima. Praktikas olime Andresega eelmisel õhtul ostnud piletid ühele (loodetavasti) huvitavale šõule, mis algas 10:30. Seega pakkisime eelmine õhtu enne magamaminekut kohvrid, tegime hommikul kiire hommikusöögi ja hakkasime ennast hotellist välja registreerima. Selleks oli hotelli fuajees umbes 12 iseteeninduskioskit, aga meie toa uksekaarti need miskipärast vastu ei võtnud. Seega läksime jällegi hotelli administraatori jutule ja nagu oli selles hotellis harjumuseks saanud, kulus müstiliselt kaua aega, et checkout teha. Pärast seda jätsime oma kohvrid ja kotid hotelli valvelauda. Selleks tuli veebilehel ennast regada, saadud QR koodi näidata ning siis võttis töötaja meie kotid vastu. See osa töötas sujuvalt. Läksime rongile ja sõitsime taaskord Shinjukusse Kabukicho piirkonda, kus olime kaks päeva varem olnud.

Esmaspäeva hommikul oli metroos küll palju inimesi, aga kindlasti polnud tegu maksimaalse täituvusega. Meil tekkis teooria, et inimesed lähevad tööle või kooli eri aegadeks, et koormust ühistranspordile vähendada. Hiljem uurides selgus, et see on täitsa tõsi – ühest küljest võimaldavad tööandjad tööd alustada erinevatel aegadel, teiselt poolt premeerivad raudteeliinid inimesi, kes väljaspool tipptundi rongiga sõidavad.

Tööpäeva hommik ja laupäeva õhtu Kabukichos erinevad nagu öö ja päev. Oli kena päikesepaisteline hommikupoolik, neoontuled torkasid päevavalguses palju vähem silma ja peomeeleolus inimesed olid asendunud tööle või kooli kiirustavate emotsioonitute inimestega. Kuid viiteid eelmise päeva õhtule oli näha – mõnes kohas koristati tänavaid, samuti nägime tänaval magavat jaapanlast. Riietus oli tal väga viisakas ja oli kohe aru saada, et tegu pole kodutuga. Kui Eestis kedagi sellist näeks, siis vist kutsutakse talle kiirabi või politsei, aga tundub, et jaapanlased lasevad inimesel rahulikult puhata ja sekkuvad ainult nii palju, et kui väsinud peoline on oma mobiili maha pillanud, korjatakse see üles ja pannakse vaikselt magaja kotti. Juhuslikult nägime ka juba tuttavat Godzilla pead. Kõrgete hoonete vahel navigeerides viskas GPS natuke villast, aga peagi leidsime õige koha üles.

Vaatama läksime me šõud nimega Samurai Restaurant Time (samurai restorani aeg). Leidsin selle taaskord ChatGPT abiga, aga liiga palju infot selle kohta ei olnud, seega me ei olnud päris kindlad, mis meid ees ootab. Piletid olin ostnud umbes kümme tundi varem soodushinnaga 42€ tükk (tavahind 50-60€). Veel enne lennujaamast lahkumist oli piletite staatuseks märgitud “ootel” (kuigi raha oli makstud), aga lõpuks tuli ka kinnitus, et kõik klapib. Siiski ei leitud kohapeal esialgu meie broneeringut ülesse ja pidime umbes viis minutit ootama. Õnneks oli kõik korras. Miskipärast on šõu alaealistele keelatud, kuigi seal midagi siivutut ei olnud. Kontroll oli nii tõsine, et kuigi meil Andresega on kahe peale vanust kokku 90 aastat, siis taheti passe näha ja neid isegi kontrolliti mingi aparaadiga.

Esimene vau-efekt tekkis trepist alla saali sisenemisel – nii kirjut sissepääsu pole ma kunagi näinud. Saal ise oli pikliku kujuga, ühest võrdlemisi kitsas, aga väga lai. Inimesed oli paigutatud kahte ritta, kokku umbes 40-60 kohta. Pileti hinna sees oli 2 tasuta jooki, lisaks pakuti šõu ajal saket, magustoitu ja teed.

Šõu algas kell 10:50 pauguga pihta. Kõige paremini võtaksin selle kokku nii: Jaapan kohtub Bollywoodiga, heas mõttes. Kohe alguses ilmus lavale kolm taiko-trummide komplekti, kõigil rattad all ja need sõitsid laval ringi nagu 2012. aasta Eurovisioonil Venemaa vanaemade leivaahi. Tegelikult isegi ägedamalt. Igal platvormil oli neli esinejat, kes tantsisid ja trumme tagusid. Energia oli kohe esimesest hetkest laes ja raske oli uskuda, et hetkel on esmaspäeva hommikupoolik.

Sama võimsalt ja isegi võimsamalt läks etendus edasi. Kokku käis laval umbes 15-20 esinejat, kes laulsid, mängisid pilli, tantsisid ja esitasid lühikesi näitemänge. Nägime ringi sõitvaid torii väravaid, samuraide tantsulahingut, draakoneid, aga ka natuke rahulikumaid etteasteid. Kogu produktsioon ja lava rekvisiidid olid tipptasemel. Sõnadega on seda kõike raske kirjeldada, me jäime Andresega väga rahule.

Miinusena tooks välja väga pikad pausid. Terve šõu koosnes neljast või viiest osast, aga esimesed osad olid võrdlemisi lühikesed (5-10 minutit) ja neile järgnes peaaegu sama pikk paus, mil eesriie oli ees, esinejad vahetasid riideid ja ehitati järgmiseks etteasteks lava üles. Samal ajal müüdi saalis suveniire, süüa ja juua. Pausid võtsid tempot ja emotsiooni märgatavalt alla. Mina soovitaksin neil šõu ümber teha, et seal oleks näiteks kaks enam-vähem sama pikka osa, mille vahel võib pikem paus olla. Õnneks jäeti kõige pikem ja kõige ägedam osa lõppu. Rahvas tõmmati hästi kaasa ja kõik lahkusid positiivsete emotsioonidega. Istekohad polnud meil kõige paremad (üsna nurgas), aga esinejad ja rekvisiidid likusid laval ringi ja seega tegelikult midagi nägemata ei jäänud. Muuhulgas sai Andres natuke palsamit hingele – nimelt oli ta lootnud Tokyos ka mõnes ööklubis käia, aga sinna me ülejäänute leige huvi tõttu ei jõudnud.

Pärast šõud jätkasime päeva rahulikumalt ja sõitsime jälle Asakusa piirkonda. Sõime seal lõunaks ramenit, mis oli väga hea.

Järgmiseks ootas meid ees Sumida jõe kruiis. See oli olnud meil kogu aeg nimekirjas, aga ei tundunud liiga põnev ja seega langes prioriteetide nimekirjas lõppu. Kuid ilm oli väga ilus ja tundus tore mõtet Tokyot veidi teise nurga alt uudistada. Piletid ostsin sama päeva hommikul ära – 6€ nägu umbes 35minutilise sõidu eest. Ette ostmine oli hea mõte, sest kohapeale jõudes olid piletid juba välja müüdud.

“Kruiis” ise oli väga tagasihoidlik. Pigem oli tegu väikese kahekorruselise reisilaevaga, kuhu mahtus sadakond inimest. Olime lisaks võtnud 7€ eest boksi, lootes, et see on eraldi koht laeva katusel. Praktikas üles ei lastud, viidates halvale ilmale ja kehvadele oludele. Olud olid muidugi suurepärased ja pigem tundub, et see on Jaapani tüüpiline “ükskord läks midagi halvasti, ärme enam kunagi seda tee” suhtumine. Laev oli täis pigem vanemaid inimesi, kellele tundub meeldivat lihtsalt laevaga sõita. Me istusime vabadele kohtadele akna ääres, kus oli hea vaade, aga vaated ise olid keskpärased. Samahästi oleks võinud lihtsalt jõe kaldal jalutada. Hiljem leidsin ka meie “boksi”, mis oli hoopis allkorrusel ehk vaade oli seal veel kehvem kui meie suvalistel kohtadel.

Enne meie sihtkohta jõudmist tegi laev vahepeatuse Hamarikyu aia juures ja läksime Andresega seal maha, sest aia külastus oli mul niigi mõtteis ja laevaga edasi sõitmine tundus mõttetu. Boonusena ei pidanud me ostma aia külastamiseks piletit ja hoidsime 2 eurot kokku.

Hamarikyu aed oli Tokugawa šoguni perekonna aed, kus oli võimlaik ka jahti pidada. Aias on Tokyo lahega ühenduses olev tiik, mis täitub ja tühjeneb loodetega. Suures osas on aia näol tegu rohelise pargiga, seega läksime esilagu vaatama põnevamaid kohti nagu ploomiaed, pojengipõõsad ja lilleväli. Esimesed kaks olid täitsa raagus ja kolmas oli pigem rapsi või umbrohu peenar ehk muljet ei avaldanud. Siis jalutasime tiigi juurde ja see oli palju ägedam. Ühest küljest oli tegu väga ilusa ja hoolitsetud Jaapani aiaga, aga lisaemotsiooni andsid ümberringi kõrguvad pilvelõhkujad. Justkui sai kokku uus ja vana, tehnoloogia ja loodus.

Laevasõidu ajal jäi Andresele silma 333m kõrgune Tokyo Tower. See on tele- ja vaatetorn, mille rolli on nüüdseks Skytree üle võtnud. Siiski on tegu Tokyo olulise sümboliga ja otsustasime silma järgi torni poole jalutada.

Vahepeal hakkas mul mobiili aku tühjenema ja otsustasin proovida kohaliku akupanga teenust. Nimelt saab paljudes toidupoodides ja restoranides laenutada ChargeSPOT rakenduse kaudu akupanka, millega oma nutiseadet laadida. Pärast võib akupanga suvalisse kohta tagastada. Veidi jalutades jäigi teele kauplus 7-Eleven, kust sain akupanga, mille hiljem lennujaamas tagastasin. Kokku maksis 105-minutiline laenutus 2.6€. Igapäevaseks kasutuseks veidi kallis, aga muidu väga mugav ja taskukohane lahendus, kui ootamatult telefoni aku hakkab tühjenema.

Tokyo torni juurde minek liiga keeruline polnud, kuigi aeg-ajalt kadus see teiste hoonete taha ära. Torni vaateplatvormi me ei plaaninud külastada, kuigi järjekord paistis olevat meeldivalt lühike. Jalutasime veidike tornist eemale, et mõned head pildid saada ja siis võtsime viimast korda suuna lennujaama poole.

Teel lennujaama astusime minu arust õige rongi peale, aga äkki tegi rong keset sõitu keskmisest tugevama ja äkilisema pidurduse. Siis hakkas rongijuht midagi Jaapani keeles seletama ja sõitsime tuldud teed tagasi lähima jaamani. See pole iseenesest midagi enneolematut – mõnikord sõidavadki rongid sedasi. Aga siis tuli inglisekeelne teave, kuhu rong edasi sõidab, ning lennujaama nende hulgas ei olnud. Seejärel öeldi inglise keeles, et kui tahate lennujaama minna, tuleks rongi vahetada. Sellised teated on täitsa tavalised, aga mitte siis, kui enda arust õigel rongil oled. Seega astusime maha. Lõpuks ei saanudki aru, kas olime vale rongi peal ja juhuslikult saime veast aru, või tegi rong mingi ebatavalise manöövri. Pigem ikka esimene variant, sest Jaapanis rongid juhuslikke muudatusi ei tee ja enamik inimesi jäi esimesele rongile edasi. Õiget rongi ei pidanud me kaua ootama ja jõudsime kenasti lennujaama.

Kuna lennu väljumiseni oli veel aega, otsustasime viimase spaa külastuse teha. Enam ei saanud me tasuta hotelli spaasse minna, seega ostsime 12€ eest pileti. Kuna olime olnud hotelli külastajaid, saime pileti soodushinnaga. Võrdluseks, reisi uhkeimas spaas ehk SpaWorldis oli tavapilet odavam kui lennujaamas sooduspilet. Spaa ise oli mõnus nagu ikka ja oli väga asjalik punkt Jaapani reisile. Terve reisi jooksul käisin seitsmes erinevas spaas kokku 12 korda. Enim jäid meelde SpaWorld kui kõige ägedam spaa ja Kyoto odav retro spaa.

Pärast spaad olid vaja viimased jeenid ära kulutada. Külastasime erinevaid lennujaama suveniiri poode, tegin mõned ostud ja pakkisid kraami kohvrisse, mille saime kenasti Finnairi letis ära antud. Turvakontrolli ja immigratsiooni läbimine läks kiiresti. Seekord riigist väljumise templit ei saanudki.

Pärast turvakontrolli läbimist avanesid uued poed ja ostsin veel natuke maiustusi. Teised kolm läksid ära lennu väravasse, aga ma otsustasin teha viimase eine Jaapanis. Valik langes Kobe veiselihast burgerile. Kobe peaks olema üks wagyu liha alamliike, aga vaadates pihvide suurust ja mõeldes varem söödud wagyu liha hinnale, siis oli mul raske uskuda, et tegu oli päris Kobe lihaga. Võib-olla oli hakklihasse natuke peent veiseliha juurde pandud. Burger oli hea ja tõde ei viitsinud välja selgitada.

Pärast sööki ei pidanud kaua ootama ja saime lennukile. Kui Jaapanisse tulles oli lennuk täis, siis nüüd oli lennukis väga palju vabu kohti. Mõned said kolmeses istmereas täitsa üksi olla. Ma nii õnnelik ei olnud. Minu istekoht oli tavaklassi sektsiooni esireas ehk minu ees oli sein ja suur sõidu kulgu näitav ekraan. Õnneks oli minu kõrval üks vaba koht, mida sain seda kasutada asjade hoiustamiseks. Esireas oli jalaruumi ka natuke rohkem. Umbes 13 tunni pikkune reis kulges väga hästi. Vaatasin filmi Wicked, siis sain seitse võrdlemisi kvaliteetset unetundi ja lõpuks vaatasin veel ühe filmi. Kõrvaklapid aitasid heli isoleerida, aga meetri kaugusel olev ekraan kiirgas nagu Pässa-Riksi tuunitud bemmi tuled. Selle vastu aitas üle pea tõmmatud kapuuts, aga võib-olla peaks tulevikus magamisprillide peale mõtlema. Kui üles ärkasin, oli ekraan välja lülitatud. Huvitav oli ka lennu marsruut. Tokyosse (ja Osakasse) lendab lennuk Venemaast ja Ukrainast lõuna poolt. Helsingisse lendamiseks võttis lennuk suuna põhja ja sõitis üle Alaska ning Gröönimaa. Sisuliselt tegime kahe lennuga maakerale tiiru peale.

Natuke närvikõdi sain Helsingi lennujaamas. Esiteks jõudis meie lend paarkümmend minutit hiljem kohale ja meil oli Tallinna lennule jõudmiseks 40 minutit. Pidime selle ajaga sisuliselt ühest Helsingi lennujaama otsast teise jõudma ning ühtlasi turvakontrolli läbima. Kohalik aeg oli 5:20 hommikul ja turvakontrolli läbimine läks kiiresti. Nagu ikka, on igas lennujaamas eri kombed. Tokyos öeldi, et midagi pole kottidest vaja välja võtta (isegi mitte sülearvutit), aga Helsingis tuli kõik elektroonika välja laduda. Ei tea, kas kunagi jõuab kätte aeg, kus kõik lennujaamad toimivad ühte moodi. Pigem mitte.

Pärast seda tundus, et Tallinna lend on jalutuskäigu kaugusel. Vaja oli läbida passikontroll, mis EU passiga on kiire ja automaatne. Kuid mina oma passiga miskipärast läbi ei saanud. Pass skanneeriti ära, isegi mingi roheline tuluke läks põlema, aga edasipääsu värav ei avanenud. Ühtegi veateadet või juhist, mida edasi teha, ei kuvatud. Proovisin mitu korda ja otsustasin tagasi minna, aga siis sulgusid tagumised uksed ja olin kahe värava vahel lõksus. Ühtegi töötajat silmapiiril ei näinud ja parem mõtte puudumisel proovisin veel mitu korda passi skanneerida, aga tulemuseta. Vahepeal avanesid uksed mu selja taga ja siis spurtisin väravast välja.

Tegin taktikalise vea ja proovisin teises automaatkontrolli väravas uuesti. Tulemus oli sama ja jällegi sulgusid ka uksed mu selja taga. Aga nüüd oli olukord tuttav – varsti uksed selja taga avanesid ja pääsesin välja. Läksin üldpassikontrolli, kus töötaja vaatas mu passi üle ja lubas mind sõnagi lausumata edasi. Mis probleem oli, seda ei oska öelda.

Vahepeal oli alanud meie lennule pardale minek. Jõudsin siiski väikse varuga lennu väravasse ja lennukile. Minu üllatuseks oli lennuk sisuliselt tühi – võib-olla viis inimest peale meie. Mõne aja pärast astus lennukisse punt hingeldavaid inimesi. Selgus, et nad olid samalt Tokyo lennult tulnud, aga kuna nende istekohad olid Tokyo lennuki tagaosas, siis kulus neil palju rohkem aega lennukilt väljumiseks ja Tallinna lennule saamiseks. Samuti oli neil rohkem sekeldusi turvakontrollis. Uks nende seltskonnast istus minu kõrval ja saime vahetada oma Jaapani muljeid. Selgus, et nemad olid oma reisi läbi reisibüroo võtnud, aga natuke kohandanud. Kohapeal oli neil eestlasest giid. Jaapanis olid nad umbes 2 nädalat, aga külastasid palju suuremat ala kui meie – lisaks Osaka/Kyoto/Tokyole käisid nii Põhja-Jaapanis kui ka täitsa lõunas Okinawas. Reisiga olid nad väga rahul.

Tallinna lend kestis umbes 20 minutit. Kuigi tore oli kodumaale jõuda, siis läbi lennujaama akende silma paistev hommikupäike meenutas Gunnar Grapsi laulusõnu: “saabub hommik, ööst on saand hall argipäev.” Bussiga Tartu poole sõites jäi pilk peatuma Ülemiste järvel, mis päikese ja kollaste kõrkjatega nägi väga ilus välja. Vaade oli teistsugune, kui umbes 24 tundi varem nähtud Hamarikyu aias, aga ei saa kuidagi öelda, et see oleks onud hall ja argine.

Sellega lõppes väga äge Jaapani reis. Kuna blogi algas proloogiga, siis on üks epiloogi postitus veel soolas.