Timmu Jaapanis

Alustasime päeva veidi hilisema hommikusöögiga. Õnneks või kahjuks saab süüa kuni kella kümneni, seega tühja kõhu kartuses ei saa päeva päris maha magada. Kuna tegu oli meie viimase täispika päevaga Jaapanis ja ilmateade lubas terve päeva sadu, otsustasid teised kasutada seda šoppamiseks. Mina mitte (vabandused neile, kes kinke ootavad). Otsustasin päeva alustada kahe muuseumi külastusega.

Esimene neist oli sõjamuuseum Yushukan. Tee peale jäi Yasukuni pühamus, mis on pühendatud Jaapani eest sõjas hukkunutele. Ka muuseum puudutas seda osa – seal oli mitmeid saale nii pühamu kohta kui ka sõjas hukkunute mälestuseks.

Yushukan on üks Jaapani vanimaid muuseum – see avati 1882. aastal. Selle fookus on Jaapani sõjaajalugu, peamiselt Meiji ajastust Teise maailmasõjani. Suurema osa elust pole ajalugu mind eriti huvitanud, aga paar aastat tagasi hakkasin kuulama Dan Carlini Hardcore History podcasti ning alustasin tema “Supernova in the East” seeriast. See oli 26 tunni pikkune seeria Jaapani rollist Teises maailmasõjas, kuid tausta andmiseks hakkas “lugu” paar sajandit varem pihta. See tekitas huvi Yushukani külastada ja ühtlasi aitas muuseumist aru saada.

Väga suures pildis kattis muuseum täpselt samu asju, mida podcast, aga sisu oli muuseumis palju keerulisem tarbida. Seal oli sektsioone, mis andsid natuke üldisemat ülevaadet kui ka väga detailseid kirjeldusi erinevate väegruppida liikumisest. Minu jaoks oli detaile liiga palju, sest suures pildis vahet ei ole, mis oli mõne kindrali nimi või kuidas väegrupid liikusid. Samas üldpilt oli veidi katkendlik ja ma arvan, et ilma varasemate teadmisteta oleks mul olnud päris raske tervikpilti saada. Paljudes lossides ja templites tundsin ma sama probleemi, et külastaja tähelepanu haaramisega hästi hakkama ei saadud. Minu arust võiks igal pool olla info erinevate detailsusastmetega – esimene tase on hästi üldine kirjeldus ja sellele järgneb detailsem kirjeldus ja vajadusel veelgi rohkem detaile. Siis saab külastaja mingi info kohe kätte ja saab ise otsustada, kui palju ta viitsib või tahab edasi uurida.

Minu versioon Jaapani ajaloost sellel perioodil (põhineb nimetatud podcastil ja muuseumis saadud infol):

Sajandeid oli Jaapanis võimul šogunaat ehk sisuliselt sõjaväeline diktatuur, mis hoidis riiki isolatsioonis muust maailmast. Selle tõttu jäi Jaapan oma tehnoloogilises ja sõjalises arengus teistest maha. 19. sajandi keskel soovis USA alustada Jaapaniga kaubavahetust, kuid see läks vastuollu isolatsiooni reeglitega. Kuna USA oli sõjaliselt Jaapanist üle, pidi Jaapan nõustuma. See paljastas riigi nõrkuse, toimus võimuvahetus ja taastus keisrivõim. Algas kuulus Meiji restauratsioon, mille käigus Jaapan arenes väga kiiresti ja jõudis teistele järgi (ja läks kohati mööda).

Sarnaselt teistele lääneriikidele hakkas Jaapan oma mõjuvõimu laiendama. Toimusid sõjad Koreas, Hiinas ja Venemaaga. Kui Jaapan muutus Hiinas üha agressiivsemaks ja pani toime tänapäeva mõistes ränki sõjakuritegusid, vastas USA sanktsioonide ja kaubanduse lõpetamisega. Jaapan sõltus tugevalt impordist, eriti USA naftast ja toorainest. Seega otsustasid jaapanlased vallutada Kagu-Aasia riike, et tagada vajalikke ressursse. Samuti otsustati Pearl Harboris teha ennetav rünnak USA vastu, lootes suure osa Ameerika Vaikse ookeani laevastikust rivist välja lüüa.

Alates 1941. aasta lõpust vallutasid Jaapanlased lühikese ajaga Filipiinid, Malaisia, suure osa Hiinast ja osa Indoneesiat. Aga USA ja liitlasriigid kogusid ennast, neil oli rohkem ressursse ja parem tehnika ning 1945. aastaks olid suuremad alad vabastatud ja sõda jõudis Jaapani kodusaarteni. Liitlased nõudsid keisririigi tingimusteta alistumist. See aga ei läinud kokku jaapani kultuuriga ja riik oli valmis ennast viimse inimeseni kaitsma. See oleks tähendanud suuri kaotusi mõlemale poolele, eriti Jaapanile, kus pidevate õhurünnakute tõttu olid juba hukkunud sajad tuhanded inimesed.

Kahe tuumapommi heitmine Hiroshimale ja Nagasakile murdis lõpuks Jaapani vastupanu ning viis riigi alistumiseni.

Mitmed aspektid jättis muuseum kajastamata. Esiteks Jaapani sõjakuriteod – sõjavangide piinamine ja hukkamine, tsiviilisikute vägistamine jne. See on teema, mida ei ole mugav kajastada, kuid ometi on see osa riigi ajaloost. Maha vaikimise asemel saaks muuseum anda sellistele tegevustele konteksti. Näiteks mõnikord käskisid ohvitserid kuritegusid toime panna, sest pärast seda hakkasid sõdurid kartma, et vangi langedes ootab neid ees sama saatus ja võitlesid surmani. See ei õigusta tehtud, aga aitab toimunut paremini mõista.

Muuseum mainis küll enesetapurünnakuid Kamikaze lennukitega, kuid ei maininud, et palju rohkem sõdureid suri sisuliselt mõttetute rünnakutega, kus allaandmise asemel jooksid sõdurid külmrelvadega automaadi tule alla. Kui Kamikaze rünnakuid võiks õigustada sõjamatemaatikaga – üks sõdur võtab endaga hauda kaasa mitut vastast, siis niinimetatud Banzai rünnakud ei olnud ühestki otsast loogilised.

Mõned tragikoomilised näited veel. Teise Hiina-Jaapani sõja kohta öeldi muuseumis, et kuna kumbki pool ei kuulutanud ametlikult sõda, siis viitavad jaapanlased sellele kui “Hiina intsidendile” (natuke meenutab Venemaa “sõjalist operatsiooni”). Samuti räägiti muuseumis, et Jaapani vallutused andsid teistele Kagu-Aasia riikidele usku, et nad võivad ühel päeval lääne riikidest iseseisvuse saavutada. Märkimata jäeti, et kui jaapanlased neid “vabastama” tulid, kohtlesid nad kohalikke palju hullemini kui lääne kolonistid – vihma käest räästa alla.

Muuseumis oli ägedaid mudeleid ja makette erinevatest Jaapani relvadest – alates mõõkadest kuni tankide ja lennukiteni. Huvitavad olid nende torpeedod. Esialgu arvasin, et tegu on allveelaevaga, sest torpeedol oli periskoop. Aga siis sain aru, et torpeedo sees oli hukule määratud Jaapani sõdur, kes relava juhtis.

Kokkuvõttes ootasin muuseumist natuke enamat. Mõnes mõttes sain, mida lubatud – sõdade käsitlust Jaapani vaatepunktist. Aga arvasin (või lootsin), et jaapanlased julgevad tehtud vigu tunnistada. Hetkel jäi mulje, et pigem mitte. Nagu ütles George Santayana: “Need, kes ei mäleta minevikku, on mõistetud seda kordama.” Veidi pelgasin rahvamasse, kuna tegu oli pühapäevaga ja vihmase ilmaga. Kuid mu arvamus – kes see ikka tahab vabal päeval Teise maailmasõja muuseumit külasta – pidas paika ja muuseumis oli vähe rahvast.

Järgmisse muuseumisse jalutades läksin mööda ka ka Tokyo keisripaleest. Vihma tõttu sisse ei läinud. Kuigi sadu oli pidev, oli see piisavalt nõrk, et väiksemaid jalutuskäike polnud liiga hull teha. Nii jõudsin kenasti järgmisse muuseumisse.

National Showa Memorial Museum keskendus tavainimeste elule Jaapanis II ms sõja ajal ja pärast seda. See muuseum oli täiesti jaapani keeles – isegi piletiautomaadis polnud inglise keele valikut. Õnneks üks töötaja aitas pileti osta (maksis mõned eurod). Tõmbasin rakenduse, kus olid inglisekeelsed tõlked suurematele blokkidele ja Google Lens’i abil sai tõlkida üksikuid silte. Selles muuseumis oli veel vähem inimesi ja suurema osa ajast olin täitsa üksi.

Muuseum oli väga huvitav ja sobiv jätk eelmisele. Kui sõjad hakkasid, muutusid ka laste mänguasjad: mängiti mudellennukite, mõõkade ja kiivritega. Poisid olid mängudes tihti sõdurid, tüdruk olid õed. Sõja edenes hakati koolides aina enam propagandat levitama – juba lastele räägiti, et nende suur eesmärk on ühel päeval võidelda Jaapani eest (poisid) või ravida ja hoolitseda Jaapanis sõdurite eest (tüdrukud). Kui defitsiit tekkis ja täiskasvanud mehi jäi aina vähemaks, hakati aina rohkem lapstööjõudu kasutama kuni punktini, kus aastaks lõpetati kogu õppetöö ja lapsed saadeti tööle. Õhurünnakute ajal evakueeriti lapsi küladesse, aga linnadesse jäänud vanemad hukkusid ja nii jäi pärast sõda ligi 500 000 – miljon orbu. Pärast sõda jätkati õppetööga. Kuna koolid olid puruks pommitatud ja puudus ressurss uute ehitamiseks, toimusid õpingud tihti kas vana kooli varemetes või üldse lageda taeva all.

Naised pidid üle võtma tõid, millega varem tegelesid mehed. Lisaks pidid nad kõige muuga tegelema, mida sõjaajal oli vaja teha. Näiteks kaevasid kaevikuid linnadesse, kuhu õhurünnakute ajal peituda. Sõja ajal olid eelisseisus naised, kelle abikaasa oli sõjas surnud. Nad said riiklikku pensionit ja teised tundsid neile kaasa. Kuid üks Jaapani kapituleerumise tingimus oli, et kõik sõjaga seotud oleks põlu all. Sõja ajal motiveeriti Kamikaze rünnakute sooritajaid auastme tõstmisega. See tähendas kõrgemat pensioni koju jäänud lesele. Kuid nüüd jäi lesk sellest ilma ja ta elu muutus väga raskeks – polnud ei meest, ega raha.

Õhurünnakute mõju vähendamiseks piirati linnas valgustust, et lennukid ei leiaks linnu üles. Näiteks naelutati aknad kinni või kasutati pirne, mis olid külgedelt värvitud, nii et valgus langes ainult kitsas joas alla. Tekkis suur metallipuudus. Kõikvõimalik metall tsiviilmaailmast koristati ära – tööriistad, kirikukellad jne. Tsiviilasju hakati tegema muudest materjalidest, näiteks hakati kasutama keraamilisi söögiriistu ja isegi keraamilisi triikraudasid. Puudu oli ka toidust, mida hakati normeerima.

Pärast sõda toimus suur inflatsioon, paari aastaga tõusid hinnad 2-3 korda. Jaapan oli ajutiselt okupeeritud USA poolt ja nii eksporditi asju, millel silt “made in occupied Japan”. Kuid üllatavalt kiiresti sai Jaapan uuesti jalad alla ja juba 1947 hakkas elu vaikselt normaliseeruma. 60ndatel juba räägiti kuldsest kolmikust: televiisor, pesumasin ja külmkapp.

See muuseum oli väga äge. Andis täitsa uut perspektiivi sõja koledustest. Kahju ainult, et see oli üleni jaapani keeles, sest kuigi seal oli väga palju erinevaid eksponaate, ei viitsinud ma kogu aeg mobiiliga võimelda, et silte lugeda. Aga mobiilirakenduse abil sain peamise info kätte.

Pärast ajalootunni lõppu sõitsin jälle Asakusa piirkonda, kus eelmine õhtu olime Skytreed külastanud. Võtsin seal kergeks lõunaks “klassikalises Jaapani võileiva” – keskpärane eine.

Siis tegin aega parajaks Nakamise ostutänaval, mis oli katuse alla ja kaitse vihma eest. See oli järjekordne lahe ostutänav, aga jäi alla eelmise päeva hiinalinnale ja Nishiki turule Kyotos. Rahvast oli omajagu, kuskile sisse ma ei astunud. Huvitav oli ka seal piirkonnas asuv Jaapani vanim maa-alune ostutänav. Selle leidmine oli veidi keeruline ja võib-olla põhjusega, sest tänav oli väga tagasihoidlik. Üsna räämas ja inimtühi, kuigi seal oli mitmeid avatud söögikohti ja üks paar, kus käis valjult ABBA muusika.

Siis oli aeg õhtuseks meelelahutuseks ehk põhjuseks, miks üldse Asakusasse tulin – Asakusa Kaguwa varietee. See oli šõu, mis ühendas traditsioonilist ja modernset Jaapani lavakunsti. See oleks ilmselt teistele ka huvi pakkunud, aga kohti oli seal vähe ja mul õnnestus viimane pilet napsata (kokku tundus olevat umbes 40 kohta). Pilet maksis 40€ ehk suurusjärk rohkem kui keskmise muuseumi või templi külastus (hinnas oli üks tasuta jook). Võimalik oli ka ligi 2 korda kallimaid VIP pileteid osta. Minu koht oli pigem kesine – tagumises reas ja minu lähedal oli post, mis osa lava ära varjas. Õnneks posti taga liiga palju ei toimunud ja posti küljes oli telekas, mis näitas pilti posti tagant – Jaapanis arvestatakse kõigiga.

Šõu ise oli väga äge. Esinejateks oli viis naisterahvast ja kaks meest, kes kandsid erinevaid kauneid rõivaid, tegid tantsuetendusi kui ka täitsa sügava ja kurva sisuga näidendeid (ilma sõnadeta). Oli isegi üks väga lahe samurai laseršõu. Etendus kestis umbes tund aega ja jäin väga rahule. Pärast sai osalejatega pilti ka teha. Tantsijad jagasid oma Instagrami kontosid, aga jälgijate arvu pealt neid erilisteks suunamudijateks ei saa pidada.

Pärast šõu lõppu hakkas hämaraks minema ja otsustasin natuke veel ringi käia, et Asakusat hämaras näha.

Hotelli jõudsin samal ajal, kui teised hakkasid õhtust sööma ja ühinesin nendega spaas olevasse restorani. Võtsin palja burgeri, millega tuli kaasa ka riis, magustoit ja karbisupp. Viimase jätsin puutumata, aga muidu oli tegu hea söögiga.

Kui kõht täis, läksin spaasse. See ei ole küll kõige õigem järjekord, aga pärast pikka (ja ka lühikest) päeva on täitsa mõnus tunnike erinevates kuumaveebasseinides mõnuleda. Hotelli spaa on piisavalt mitmekesine – olemas on nii väga kuumad kui ka leigemad vannid.

Ees ootas viimane öö Jaapanis.