Timmu Jaapanis

Hommikusöök hotellis möödus tavapäraselt. Andres veel katsetas ja proovis erinevaid roogasid, aga mina olin selleks ajaks alla andnud ja võtsin sisuliselt sama valiku igal hommikul: munapuder, vorstikesed, sink, paneeritud kanakotlet ja salat. Joogiks värske greibimahl ja tee, magustoiduks puuviljasalat.

Tõotas tulla ilus päev, kuid Tokyo ideed hakkasid vaikselt otsa saama. Seega läksime Yokohamasse, mis oli mulle silma jäänud erinevatest YouTube’i reisivideotest. Videod kirjeldavad alati maailma põnevamana, kui see tegelikult on, ja ka Yokohama kohta käisid läbi laused nagu “peab kindlasti külastama” ja “seal on nii palju teha”. Pärast süvenemist jäi aga mulje, et seal on küll kohti, mida külastada, aga prioriteedi nimekirjas seda liiga kõrgele pole mõtet asetada. Meil oli aega üle ja seega tundus tore koht, mida külastada.

Eelmise päeva õhtul hotelli naastes olime mina ja Riho juba jaama väravatest läbi läinud, kui üks turist küsis Kaidilt ja Andreselt abi. Nad olid väravast üsna kaugel ja jutustasid päris kaua. Me ei teadnud, mis juhtub, kui läheme väravast tagasi sõidualasse ja üritame siis uuesti välja tulla. Lõpuks ma ei kannatanud oodata ja (pooleldi huvipärast) läksin väravast läbi. Muidugi sai Andrese, Kaidi ja turisti vestlus samal hetkel otsa ja võisime edasi liikuda. Paraku mina enam uuesti väravast läbi ei saanud. Enamasti on automaatväravate juures alati ka kiosk, kus on inimene, aga sel korrusel seda ei olnud. Hädapärast oleks saanud värava alt läbi ronida, aga mõtlesin, et edasiste sekelduste vältimiseks peaks selle asja kohe korda ajama. Läks alumisele korrusele, andsin oma IC kaardi kioski töötajale, kes tegi sellega midagi ja sain edasi liikuda. Kõige selle käigus õnnestus Andresel kuidagi väravast läbi minna ilma IC kaarti (või tema juhul iPhone’i) viipamata ehk tal jäi sõit lõpetama. Seega tekkis Andresel täna hommikul sarnane mure, mis mul eelmine õhtu. Jällegi lahendas kioski töötaja olukorra kiiresti ja küsimusi esitamata. Saime targemaks ja läksime rongile.

Yokohama on rahvaarvult Jaapani suuruselt teine linn (Osaka on kolmas). Yokohama asub Tokyo kesklinnast umbes 30km kaugusel, aga kaardi järgi oli minul raske aru saada, kus Tokyo lõpeb ja Yokohama algab. Samuti oli sinna saamine rongi ja metrooga üsna sarnane, nagu Tokyo erinevatesse punktidesse jõudmine.

Esimene sihtkoht oli Yokohama Air Cabin ehk linna köisraudtee. Jõudsime üsna avamise hetkel kohale ja saime 6€ eest piletid. Gondlisse saamiseks oli väike järjekord – kuigi ühte kabiini mahtus kuni kaheksa inimest, siis praktikas jaotati neid gruppide järgi. Meie olime neljakesi gondlis, aga mõnes olid vaid üks või kaks reisijat. Sel hetkel meile selline süsteem sobis, sest saime väikese ootamise eest tasuks privaatkabiini. Samas kui oleks pidanud oluliselt kauem ootama, oleksime eelistanud ilmselt kabiini jagada. Sõit ise oli üsna lühike, umbes 5 minutit. Saime natuke linnaplaani ja -vaateid nautida.

Gondel viis meid Unga parki, kust jalutasime kiirnuudlimuuseumi poole. Tee peal möödusime lõbustuspargist Yokohama Cosmo World. Selle avamiseni jäi veel loetud minutid, aga mingeid testsõite juba tehti. Lõbustusparki me ei plaaninud külastada, kuigi seal olev vaateratas oleks võinud isegi tore olla. Sarnaselt Osaka vaaterattaga oli ka siin näha “läbipaistva” põhjaga kabiine – selle orki poleks enam langenud.

Meie järgmine sihtkoht oli Cup Noodles muuseum ehk Jaapani topsikiirnuudlite muuseum. Cup Noodle leiutati 1971. aastal ja oli esimene kiirnuudel, mida sai topsis süü: tuli lihtsalt kuum vesi peale valada. Tegu oli interaktiivse muuseumiga, kus oli võimalik oma enda kiirnuudli pakendit teha. Sai disainida topsi kujundust ning samuti valida maitsed oma kiirnuudlitele. Seejärel pakendati tops ja külastaja sai selle kaasa võtta. Meie loobusime oma nuudlite tegemisest ja piirdusime ainult muuseumi osaga. See oli võrdlemisi väike muuseum. Kõige ägedam oli kohe esimene ruum, kus ilutsesid läbi ajaloo erinevad kiirnuudli pakendid ja hetkel maailma eri riikides kasutusel olevad tooted. Esimene toode oli 1958. aastast pärit kana raamen (mitte topsis). Kolm seina oli erinevaid (topsi)nuudli pakendeid täis ja tulemus oli väga kirju.

Lisaks nuudlinäitusele oli muuseumis ka ajaloo sektsioonis, mis oli päris huvitav. Momofuku Ando leiutas nii esimese kiirnuudli kui ka topsinuudlid. Tänapäeval oleks ta ideaalne idufirma looja – tal oli palju ärisid ja leiutisi, mitmed neist ebaõnnestusid, aga lõpuks saavutas ta revolutsioonilise edu. Topsinuudlite idee tekkis tal USAs, kui nägi, et kohalikud ärimehed purustasid kiirnuudleid tassi ja valasid kuuma vett peale. Sellele osale oli pühendatud eraldi ruum – leiutised, mis said inspiratsiooni loodusest või ümbritsevast maailmast. Näiteks tolmuimeja idee pärineb taifuunilt ja süstlanõel sääselt.

Pärast muuseumit läksid Riho ja Kaidi oma teed. Me Andresega võtsime suunaks Red Brick Warehouse’i. See on üks Yokohama sümboleid – ajalooline sadamhoonete kompleks, mis on muudetud kultuuri- ja meelelahutuskeskuseks. Eestis võiks selle analoog olla Telliskivi loomelinnak. Samas Yokohamas “linnak” koosnes umbes kahest hoonest ja tundus, et seal suurt midagi teha pole. Õnneks oli seal huvitav lilleaed.

Kuna oli ilus päike ja soojakraade lubas piisavalt, olime hommikul lühikesed püksid jalga pannud. Rohkem kui kahe nädala jooksul oli see alles kolmas piisavalt soe päev sellise riidevaliku jaoks. Paraku veetsime suurema osa päevast Yokohamas mere ääres, kus puhus tugev tuul ja oli üsna jahe. Seega jätsime vahele Yokohama reisiterminali külastuse, mis tundus kaugelt vaadates äge, aga väga tuuline.

Jalutasime läbi Yamashita pargi. Oli laupäev ja pargis oli toredalt palju inimesi, kelle hulgas oli palju lastega peresid. Tundus, et tegu on populaarse kohaga, kus pere seltsis aega veeta. Mitmed olid tulnud parki telgiga, mis olid ühest või mitmest küljest avatud, aga kuhu sai tuulevarju minna. Pargis oli ka päris huvitav lille installatsioonide näitus – umbes 20 kümneruutmeetrist sektsiooni, kus oli lilledest, muudest taimedest ja rekvisiitidest koosatud mininäitused. Näiteks oli seal sinistest lilledest koostatud meri, mida ületas puidust tehtud Yokohama lahe sild.

Edasi külastasime laeva NYK Hikawa Maru (NYK – Nippon Yusen Kaisha laevastik, mis on üks Jaapani vanimaid ja suurimaid laevandusettevõtteid). Hikawa Maru ehitati 1929. aastal ja see oli luksusreisilaev, mis vedas kaupa ja reisijaid Yokohama ja Seattle’i vahel. Üks ots võttis aega 13 päeva ja muuhulgas reises sellega Charlie Chaplin. Teise maailmasõja ajal muudeti see haiglalaevaks ning Hikawa Maru kandis sõdureid ja vigastatuid. Pärast sõda aitas laev jaapanlastel Aasiast koju naasta ning seejärel jätkas tööd reisilaevana tuttaval marsruudil kuni 1961. aastani, mil sellest sai muuseum.

Laeva külastamise pilet oli umbes 2€ ning see oli väga äga külastus. Sai näha laeva nii seest kui väljast. Mulle meeldis, et külastajatele oli loodud hästi konkreetne marsruut, mis käis laeva risti-põiki läbi, aga ühtlasi sai kindel olla, et midagi ei jäänud kahe silma vahele. Nägime esimese klassi kajuteid ja isegi mitme toa ning vanniga vipkajutid. Ütleks, et see oli suurem kui meie Kyoto hotellituba. Esimese klassi reisijatele oli muidugi lugemistuba, suitsetamistuba ja suur söögisaal, mis õhtuti muudeti tantsusaaliks. Kõik põrandad olid laeval kaldega, et vesi saaks ära voolata, kusjuures suurte ruumide puhul oli põrand kaardus – kõige kõrgem keskel ja äärtes madalam. Kolmanda klassi reisijate toad olid palju tagasihoidlikumad – sisuliselt üks laud ja neli nari. Käisime ka laevatekil, nägime juhtruumi ja kapteni kajutit, mis olid omavahel ühendatud torudega, mille kaudu sai ühendust pidada (ühte toru otsa karjudes kostus heli teises toas). Väga äge oli mootoriruum, mis oli nelja korruse kõrgune ja koosnes kahest 8-silindrilisest diiselmootorist.

Viimaseks sihtkohaks oli Yokohama hiinalinn, mis on suurim hiinalinn Jaapanis. See oli väga äge – kirju, hunnik väikseid poode, söögikohti ja teenuseid (näiteks ennustamine). Inimesi oli palju, aga sarnaselt Kyoto Nishki turule andis see just atmosfäärile juurde.

Oli lõunasöögi aeg. Vaatasime paari söögikoha pakkumise, leidsime ühe, mille menüüpildid nägid lubavad välja, ning panime ennast paberil järjekorda. Mõne minutiga saime lauda istuma. Olime sattunud hindade poolest natuke uhkemasse kohta. Meid viidi teisele korrusele, mis oli päris ruumikas. Tihti on Jaapani söögikohtades ruumiga üsna kitsas. Mina tellisin mee kastmes sea ja krevettidega riisi. Paraku toodi need miskipärast väga suure vahega. Kõigepealt sealiha, mis oli küll hea, aga paljalt süües jäi natuke magusaks. Tüki kaupa süües jõudsin kogu liha ära süüa. Siis toodi riis, mis jäi veidi maitsetuks paljalt süües. Korraga süües oleks vast parema kogemuse saanud.

Kui kõhud täis, hakkasime hiinalinna uudistama. Proovisime kohalikku populaarset magustoitu ehk glasuuritud puuvilju või marju – antud juhul glasuuritud maasikad ja viinamarjad. Hiinalinnas asus ka Kanteibyo tempel, mis oli pühendatud Hiina sõjajumalale Guan Yule. Kuna kõhud olid täis ja midagi osta me ei plaaninud, siis piirdusime vaid ringi vaatamisega.

Edasi tekkis meie plaanidesse väike auk. Riho ja Kaidi olid selleks hetkeks hotelli puhkama läinud. Õhtuks oli meil plaanis Tokyo Skytree külastus. Aeg oli täpselt selline, et lennujaama hotelli minek tundus ebaoptimaalne ajakasutus, aga otse Skytree juurde minekuks oli vara. Käisime veel natuke Yokohamas ringi, aga midagi põnevat enam silma ei jäänud ja otsustasime lõpuks Skytree kanti ehk Asakusa piirkonda sõita.

Asakusas meil mingit plaani ei olnud, aga sattusime kogemata Sensoji templi lähedale ja läksime seda vaatama. Tegu on Tokyo vanima templiga (rajatud 7. sajandil). Templi kõrval asus viiekorruseline pagood, mis sümboliseerib viite elementi (maa, vesi, tuli, tuul ja tühjus). Alal oli ka palju kimonotes naisterahvaid. Tundub, et Jaapanis on teatud piirkonnad, kuhu tihti minnakse kimonotes pilte tegema. Kyotos oli sarnane piirkond Maruyama pargis. Algselt mõtlesin seda ala külastada pärast Skytree külastust, kuna õhtuti pidid nii tempel kui pagood tuledesäras väga ilusad olema.

Edasi jalutasime vaikselt Skytree suunas. Torn on nii kõrge, et saime selle poole lihtsalt silma järgi jalutada. Teele jäi Sumida park ja jõgi ning “Kuldne junn” ehk Asahi õlletehase hoone katusel asuv Flamme d’Or. See skulptuur pidi olema leek, mis sümboliseerib Asahi õlle innovatsiooni ja kirge. Mida lähemale jõudsime Skytreele, seda suursugusemaks see muutus. Tegu on 634m kõrguse torniga, mis loodi 6 telekanali poolt ning edastab erinevaid tele- ja raadiokanaleid Tokyo piirkonnale. Peagi jõudsime kohale ja jäime Rihot ja Kaidit ootama. Kui nad tulid, saime alustada õhtuse järjekorra maratoniga.

Algne mõte oli torni külastada veidi enne päikeseloojangut, et täita korraga kolm eesmärki: näha linna valges, näha linna päikeseloojangul ja näha linna pimedas. Paraku mõtlevad nii paljud inimesed ja sobivas vahemikus ühtegi piletit saada polnud. Seega otsustasime kella 19:00 pileti kasuks. Üldiselt tornist keegi rahvast välja ei aja (kui just liiga suured massid ei teki) ja teoorias oleks võinud näiteks 15:00 üles minna ja neli tundi oodata, aga see tundus liiga palju.

Juba enne kella seitset saime järjekorda võtta. Umbes täpselt kell 7 hakkas see järjekord liikuma ja kui kord jõudis meieni, saime aru, et tegu oli järjekorraga, mis võimaldas meie piletivautšeri päris piletiteks vahetada. Kui see tehtud, olime väikses järjekorras, et saada lifti. Lift tõusis 350m kõrgusele Tembo tekile. Lifti maksimaalne kiirus oli umbes 600 meetrit minutis. Rahvast oli üleval palju, aga oli piisavalt ruumi, et endale mõni vaba koht 360kraadisel platvormil leida. Kuid vaated olid oodatust kesisemad. Nimelt on 350m piisavalt kõrge, et linn on võrdlemisi kribu. Hooneid, tänavaid ja jõgesid on muidugi kerge eristada, aga miskipärast ei tekitanud see mingeid erilisi tundeid. Sarnaselt tundsin ma ka Osaka Skybridge’i vaateplatvormil. Kuid Tokyo linnavalitsuse hoone platvormi vaateid nautisin ma küll. See oli ka oluliselt madalam ja sealt sai erinevaid detaile paremini näha.

Olime üsna kindlad, et 450m midagi paremaks ei tee, aga piletid olid olemas ja läksime edasi. Muidugi pidi selleks järjekorras olema. 100m kõrgemalt oli umbes-täpselt sama vaade – kõrguse vahest oli raske aru saada. Pigem oli isegi vaade kehvem, sest platvormi diameeter oli väiksem, aga inimesi umbes sama palju, seega olemine oli kitsam. Samuti olid siin akendel suured raamid, mis varjasid vaadet. Pildistamine oli mõlemal korrusel keeruline – kuigi tuled olid maha keeratud, et liigset peegeldust vältida, tekkis see siiski ja häid pilte oli keeruline saada.

Skytree tipust alla tuleks oli veel vaevalisem, kui ülesminek. Ilmselt konkureerisime kõigiga, kes meiega samal ajal saabusid. Aga neile lisaks tahtsid alla saada ka inimesed, kes olid varem tulnud ja pimedat jäänud ootama. Seega pidime umbes 20 minutit ootama, et saada tagasi 350m kõrgusele ja siis veel 15 minutit, et saada täitsa alla. Huvitav oli liftisüsteem, sest alati astusime me tühja lifti ja korraks mõtlesime, kas tõesti sõidab lift ühe suuna tühjana. Tegelikult käis lifti sisenemine ja väljumine erinevatel korrustel. Näiteks esimesele liftile mindi 4. korrusel. Lift sõitis 350m kõrgusele, kust inimesed väljusid. Siis sõitis tühi lift korrus alla poole 345m kõrgusele. Inimesed said sellele korrusele eskalaatoriga ja läksid lifti, mis sõitis alla 5. korrusele, kust inimesed tulid liftist maha. Lift sõitis korrus alla, neljandale, ja oli valmis uusi inimesi 350m kõrgusele viima. Kokkuvõttes saime Skytree külastuse linnukese kirja, aga ägedaid emotsioone pigem ei saanud.

Kuna Riho ja Kaidi polnud seni veel õhtust Tokyot näinud, otsustasime Shinjukusse neoontulesid vaatama minna. Kuidagi suutsime Shibuya ja Shinjuku sassi ajada ja mõtlesime, et saame ühtlasi “seda” ägedat ristmikku ka pimedas näha. Mäletasime, et ristmik oli S-tähega jaama lähedal ja läksime rongiga Shinjuku jaama suunas. Õnneks saime rongis olles oma veast aru ja läksime õiges kohas maha. Nimelt tahtsime minna Kabukicho piirkonda, mis asub küll Shinjukus, aga pidime üks peatus enne Shinjuku jaama maha minema.

Kabukichos ringi käies oli pilt äge – lubatud tuled ja värvilised reklaamid olid olemas, aga võib-olla ootasime isegi natuke enamat. Õnneks nägime ära Godzilla pea. Samuti nägime natuke teistsugust Jaapanit. Peamiselt liigume me ringi päeval, kui kohalikud on väga vaoshoitud. Rongides istuvad kõik vaikselt oma nutitelefonides ja tänavatel kiirustavad inimesed nagu robotid oma sihtkoha poole. Laupäeva õhtul (kui paljudel mõni sake sees) oli olek palju vabam. Juba rongides olid inimesed lõbusas tujus ja lobisesid üksteisega. Kabukicho tänavatel oli kohati tunne, et oleme kuskile peotänavale sattunud. Inimesed nautisid hetke, elasid ennast häälekalt välja, nii mõnegi kõnnak ei olnud kõige sirgem ja mõned olid juba väsima hakanud ja istusid tänaval. Ka prügi oli tänavalte rohkem, aga kuidagi suudetakse see hommikuks alati ära koristada.

Oli õhtusöögi aeg ja leidsime ühe sushi-restorani. Taaskord oli huvitav tellimissüsteem – pabervormil olid kõik pakutavad road kirjas ja tellimiseks panime õigesse kasti kirja kogused. Seekord kokk küsis, kas tahame wasabit või mitte – kõik said täpselt sellise versiooni, mis neile meeldis. Ma võtsin seti erinevate valikutega. Sushi ise oli pigem keskpärane – eelmistes kohtades on mulle rohkem meeldinud.

Kuna kell oli juba üle kümne, siis hakkasime natuke hoolikamalt rongiaegu vaatama. Nimelt lõpetab metroo ühel hetkel töö ja siis pääseksime koju ainult taksoga. Õnneks aega veel oli ja otsustasime ikka öise Shibuya ristmiku ära vaadata. Sõitsime rongiga Shibuya jaama, sealt saime kiiresti ristmikule, ületasime selle kaks korda ja läksime tagasi jaama. Võrreldes päevase külastusega oli kaks erinevust: natuke rohkem inimesi ja öised tuled. Siiski, rahvamassid ei olnud kardinaalselt erinevad ja Kabukichost tulnutena olime juba suurlinna tuledega harjunud. Külastust ma ei kahetse, aga samas ma ei tunne, et oleksime millestki ilma jäänud, kui me poleks teist korda Shibuyale jõudnud.

Lõpuks sõitsime tagasi hotelli. Minul ja Andresel oli päris pikk päev selja taga. Seda näitas ka fakt, et koduteel tegin veel ühe väikese vea. Nimelt tihti sõidab üks rong mitme liini peal. Ehk sõiduk alustab sõitu liinilt A ja siis mingi hetk “muutub” liiniks B. Google Maps toob need muutused välja, aga alati on juures kiri “jää pardale”. Meeltesegaduses kupatasin ma kõik liini muutuse jaamas välja. Hakkasime vaatama, kuhu edasi minna, aga ühtegi õiget liini silma ei jäänud. Siis sain oma veast aru ja õnneks jõudsime tagasi sama rongi peale enne, kui see edasi sõitis. Ülejäänud sõit kulges vahejuhtumiteta ja jõudsime kenasti hotelli. Saime pärast pikka päeva hotelli puhkama, isegi spaasse ei viitsinud enam minna.