Kui hotelli hommikusöök söödud ja veidi laiseldud, võtsime suuna Odaiba poole. Odaiba on futuristlik ja meelelahutuslik tehissaar, mis loodi juba 17. sajandil, et kaitsta Tokyot (tol ajal Edo) merelt tulevate rünnakute eest. Vahepeal kaotas see oma tähtsuse, aga ehitati eelmise sajandi lõpul uuesti üles. Kuna tõotas tulla pilvine ja õhtul isegi vihmane ilm, siis tundus hea päev sealseid meelelahutuskeskusi külastada.
Meie esimene sihtkoht oli Joypolis ehk siseruumis olev lõbustuspark. Otseselt ei teadnud, mida oodata. Ma pelgasin suuri järjekordi, mida paljud arvustused välja toovad. Meie õnneks need ei kujunenud probleemiks. Mõne atraktsiooni külastamiseks tuli 10-20 minutit oodata, aga mõned läksid kiiremini ja väike järjekord kuulub Jaapani juurde. Atraktsioonid olid tihti interaktiivse elemendiga lõbustuspargi sõidud.
Me alustasime atraktsioonist nimega Halfpipe. See oli poolrenni kujuline ning seal oli neli pendlimoodi seadeldist. Iga pendli “raskuseks” oli 2 inimest, kes seisid nägu vastamisi ja pidid õigel hetkel ette või taha kallutades panema ennast pöörlema (samal ajal kõikus pendel edasi-tagasi). Eemalt vaadates tundus tegu pigem rahuliku atraktsiooniga, aga kui pendel sai hoo sisse ja esimesed pöörded kätte saime, võttis korraks kõhu alt täitsa õõnsaks. Iga “pendel” oli eraldi meeskond, kes sai tehtud pöörete eest punkte. Meil õnnestus Andresega viimaseks jääda, aga sellele vaatamata oli tegu väga ägeda ja unikaalse atraktsiooniga, mida plaanisime veel külastada.
Järgmiseks võtsime ette atraktsiooni nimega Gekine Live Coaster. Tegu oli sisuliselt miniatuursete ameerika mägedega. Et sõit liiga kiiresti ei lõppeks, eelnes sellele rütmimäng – iga istmekohta juures oli kolm nuppu, mida tuli ekraani ja muusikat jälgides õigel hetkel vajutada. Meenutas Guitar Hero mängu. Selle minimängu ma võitsin, ilmselt varasem Guitar Hero ja Rockbandi kogemus aitas. Kui rütmimängu osa sai läbi, siis järgnes maksimaalselt 30 sekundit kiiret ameerika mäge, kus korraks sai isegi pea alaspidi oldud. See osa väga äge, aga oleks võinud palju pikem olla.
Järgmiseks võtsime ette atraktsiooni Transformers. Kaidi ja Riho jätsid selle vahele. Tegu oli keraga, mis pöörles igas teljes. See pidi simuleerima hävituslennukit, kus sees kaks inimest, kes tulistavad tulnukaid alla. Ehk seamal ajal, kui kogu kaadervärk keerles ja pöörles, pidime me ekraanil olevaid vastaseid sihtima ja tulistama, olles aeg-ajalt pea alaspidi. See oli päris hull kahes mõttes. Hullult lahe, sest polnud midagi sellist kunagi teinud. Ja minul hakkas hullult halb. Ekraani resolutsioon oli vanade videomängude tasemel. Lisaks füüsiline liikumine ja läinud 100% kokku ekraanil toimuvaga, seega ajas see mind kergelt iiveldama. Meil õnnestus see mäng võita. Tagantjärgi oleks vist pidanud väikese pausi tegema, aga jätkasime sarnase hooga.
Võtsime Andresega ette atraktsiooni Strom-G, mis tundus palju leebem, sest see pöörles ainult ühes teljes. Võib mõelda, et tegu oli bobikelgu võistlusega, aga lihtsalt aeg-ajalt võis bobikelk rennis 360 kraadi ära teha. Või 720 kraadi, kui õigele boonusele pihta saime. Kuigi rada oli ette antud, oli meil mängijatena väike kontroll selle üle, kuhu poole me pöörlesime. Saime auväärse teise koha, aga enesetunne paremaks ei läinud.
Mõtlesin rahulikumalt võtta ja läksime ühte mitmest 4D kinodest. Selliseid olen isegi Eestis külastanud, aga see oli kindlasti senistest kõige ägedam. Platvormil oli 3 x 4 istekohta, platvorm liikus natuke paremale-vasakule ja ette-taha, lisaks oli seal päris tugev tuule efekt. Seega, kuigi reaalsed kaldenurgad polnud suured, oli tunne väga realistlik nii kiiruse kui ka erinevate järskude kurvide osas. Aga see tegi mu pea täitsa katki ja jäi mu viimaseks atraktsiooniks. Läksin ära välja ja pidin ligi tund aega puhkama, et jälle inimese tunne peale tuleks. Kaidil ja Rihol oli ka isu täis saanud. Andres vana langevarjurina ei teinud teist nägu ja oleks vast edasi olnud, aga otsustas koos meiega lõpetada.
Pärast puhkust läksime kõrval hoones asuvasse Madame Tussauds vahakujude muuseumi. Kuigi ma pole vahakujude muuseumi päris ammu külastanud, oli see kahes mõttes eriline. Esiteks polnud ma kunagi Jaapanis nii vähe inimesi näinud. Peale meie olid seal üksikud inimesed ja saime vabalt ringi liikuda ja segamatult kõike pildistada. Teiseks oli see väga interaktiivne – kõikide eksponaatidega sai pilti teha, neid võis puutuda, paljude juures olid aksessuaarid, mida pildistamise jaoks selga panna. Kui me oleks tahtnud, oleksime võinud iga kujuga segamatult poseerida.
Kujud ise olid seinast seina. Mõni oli väga tõetruu, teine mitte nii väga. Imestama pani, kui pikad kujud (või siis nende poolt kujutatavad inimesed) on. Seal oli ka väike sektsioon, mis kirjeldas kujude tegemise protsessi. Kuju keha on tehtud savist. Ainuüksi pea vormimiseks kulub 6 nädalat. Eksponaatide hulka kuulus nii sportlasi (nt Usain Bolt), muusikuid (Michael Jackson), filmitähti (Julia Roberts) kui ka poliitikuid (Barack Obama). Samuti oli mitmeid Jaapani kuulsusi, kes meie jaoks olid täitsa võõrad.
Pärast vahakujude nägemist läksime sööma. Kell oli täpselt 15 ja 17 vahel ehk aeg, kui paljud Jaapani toidukohad pannakse kinni või pole veel avatud. Õnneks oli Odaiba selles suhtes erand ja valikuid oli mitmed, kuigi need oli päris tühjad. Astusime ühte sisse, mis vähemalt hindade ja menüüs olevate piltide põhjal tundus keskmisest uhkem restoran. Paraku teeninduse ja toidu kvaliteedi kohta seda öelda ei saanud. Ma võtsin mingi gyodoni-laadse asja, kuhu oli lisatud muna. Oli söödav, aga ei midagi erilist. Lisaks oli portsjon võrdlemisi väike.
Kuigi kliente oli söögikohas suuruse kohta vähe, läks seal üllatavalt kaua aega. Seega algselt planeeritud Miraikani teadusmuuseumit ei jõudnuki külastada. Tegu tundus olevat millegi Ahhaa! keskuse sarnasega.
Natuke sain nautida vaateid Odaiba mereäärsele pargile. See nägi päris kena välja. Seal oli ka koopia New Yorgis asuvast Vabadussambast (mõõtkavas 1/7). See loodi 1998. aastal ja pidi olema ajutine märk tähistamaks Jaapani ja Prantsusmaa sidemeid, aga see muutus väga populaarseks ja nii sai sellest püsieksponaat.
Odaibas on ka 20m kõrgune Unicorn Gundami kuju (tegelane Jaapani animest). Mind see esialgu väga ei huvitanud, aga juhuslikult avastasin, et mitu korda päevas muutub see “Unicorn” režiimist “Häviaja” režiimi. Järgmine ja ühtlasi päeva viimane muutumine pidi toimuma 10 minuti pärast. Seega kiirustasime Andresega kuju vaatama. Esialgu polnud me kindlad, kas liigume õigesse kohta, aga õnneks on Jaapanis lihtne aru saada, kas oled õiges turistidele mõeldud kohas – inimeste hulk hakkas suurenema. Ja ühel hetkel hakkas paistma hiiglaslik robotkuju. See oli väga äge, sest ei osanud oodata, et kuju nii suur on. Kui lähemale jõudsime, nägime päris suurt rahvamassi, kes oli poolkaarse kogunenud kuju ette, kõigil kaamerad või mobiilid käes. Oli kohe aru saada, et kõik ootavad muutumist. Liikusime Andresega rahva hulka ja jäime ootama. Peagi hakkasid kostma helisignaalid ja kuju hakkaski muutuma. Paraku vähem, kui me lootsime. Aga äge oli ikka.
Odaibat oleks võinud veel uudistada. Sealsed pargid ja kirsipuud nägid päris kenad väljad. Paraku oli pilves ilm ja kohe-kohe pidi sadama hakkama, seega otsustasime koju ära tulla. Kuigi meie hilisest lõunast polnud palju aega möödas, oli see olnud võrdlemisi kesine ja kõik mõtlesid veidi söögi peale. Riho ja Kaidi ostsid endale pitsat kaasa, mina ja Andres otsustasime lihtsalt Mos Burgeris kergemad eined võtta.
Päev oli jälle pigem lühike. Alustasime veidike hiljem ja algav sadu ei soosinud lisategevusi välja mõtlema. Kuigi Joypolis oli lahe, siis sealt saadud “merehaigus” mõjutas ka päeva kulgemist. Ja nohu pole ikka üle läinud. Isegi spaasse ei viitsinud minna. Vähemalt annavad lühemad päevad aega blogi kirjutada ilma unetunde ohverdamata.
Timmu Jaapanis 