Kuigi hotell on uus, siis hommikusöök on harjumuspärane, kuigi senistest ehk kõige kvaliteetsem ja mitmekesisem. Mul on vaikselt välja kujunenud juba oma standardmenüü: munapuder, peekon, viinerid, salat, natuke kartulit. Siin jäi uue asjana silma paneeritud kana moodi asi, mis oli päris hea. Magustoiduks saiakesed ja puuviljad.
Pärast hommikusööki võtsime suuna Shibuya suunas. Monoraili asemel kasutasime lennujaamast väljuvat metrood, sellelt hüppasime teise rongi peale ja jõudsime kenasti kohale. Metroo peal kohtasime saksa peret, kellel oli paberversioon Tokyo raudteest ja uurisid seda. Ühel hetkel küsisid nad meilt, kas nad õige rongi peal. Me ei hakanud paberkaarti uurima, panime nende soovitud sihtkoha Google Mapsi ja vastasime, et nad on tõepoolest õige rongi peal. Oleme juba mitmeid turiste kohanud, kes ei ole päris kindlad, kuidas sihtkohta saada ja kellel pole ka mobiilset internetti (veel), et internetist abi saada. Tänapäeval on Arialo või muu sarnase teenuga enne reisi algust e-SIMi tegemine väga mugav, aga vist kõik ei tea sellest võimalusest.
Enne veel kui Shibuya jaamast välja saime, nägime silti käsitöö Cola poele ja läksime uudistama. Seal sai ka erinevaid variante maitsta. Proovisime Umami ja Greibi (?) Colat. Maitse oli huvitav, natuke vürtsikas, meenutas Fentimans Colat. Pood müüs peamiselt siirupit, mida võib segada näiteks vee või alkoholiga. Müüdi ka purgis valmis tehtud Umami Colat, mida ostsime. Maitsmiseks saime vaid väikese lonksu ja siis tundus tegu täitsa joodava joogiga. Kuid purgi jagu seda kraami tundus liiga palju ja pigem uuesti ei ostaks. Purk oli huvitavalt disainitud – tekst oli tagurpidi võrreldes tavalise purgiga.
Järgmiseks käisime vaatamas Hachiko kuju. Hachiko oli 1923. aastal sündinud Akita tõugu koer, kes läks igal õhtul oma omanikule Shibuya jaama vastu. 1925. aastal suri omanik töö juures, aga koer käis siiski järgmised 10 aastat jaamas omanikku ootamas. Esimene kuju püstitati juba 1934. aastal, Hachiko ise oli ka avamisel kohal. See võeti II ms ajal metalli saamiseks maha, kuid 1948. aastal loodi uus kuju. Nagu oleme juba korduvalt näinud, oli koju ees pikk pildistamise järjekord. Kuju on avalikus kohas ja selle vaatamine midagi ei maksta, aga järjekord oli spontaanselt tekkinud. Sellised iseseisvalt tekkinud pildistamise järjekorrad meile ei meeldi, sest järjekorras tulnud inimesed arvavad, et nüüd on neil õigus lõputult pilte teha ja vaadet blokeerida. Meie tahtsime vaid ühte kiirest pilti ilma turistideta ning see oli päris keeruline. Õnneks sain ühe viisaka pildi ilma järjekorras seismata.
Ümber järgmise nurga keerates avastasime ennast kogemata Shibuya ristmiku juurest. Tegu on maailmakuulsa ülekäigurajaga, mida võib ühe rohelise tulega ületada kuni 3000 inimest. Meie algne plaan oli seda pildistada ja filmida õhtul, kui on pime ja ristmik on tuledesäras, aga kuna olime juba kohal, siis läksime ka üle. Inimesi oli tõesti palju, aga kindlasti polnud tegu sealse tipptunniga. Tundus, et pooled ületajad on turistid, sest väga paljud inimesed pildistasid ja filmisid ületust. Tundub veidi nagu iseennast täitev ennustus – suure osa oma ületajatest saab ristmik tänu inimestele, kes seda ainult selle staatuse pärast tulevad vaatama. Aga lahe oli ikka.
Järgmiseks läksime lähedal asuvat Miyashita parki vaatama. Tegu pidi olema katusepargiga. Jaapanis oleme väga ägedaid parke ja aedu näinud, seega ootused olid pigem kõrged. Tegelikus oli nii kesine, et oli isegi naljakas. Mõned taimed, kollatav ja kohati täita ära kulunud muru ning mingid hädised ronitaimed. Läksime kiiresti edasi.
Liikusime NHK Studio Parki poole. Sellega tekkis väike segadust, sest kuna nimes oli park, ootasime mingit looduslikku kohta. Sinna poole jalutades ja Googeldades selgus, et tegu on hoopis Jaapani ringhääligu muuseumiga ning tihti väidetakse, et see on huvitav eelkõige lastele. Jalutasime siiski kohale, aga ei suutnud õiget sissepääsu leida. Läksime teiste inimeste järgi, aga selgus, et jõudsime hoopis maa-aluse töötajate sissepääsu juurde ja tulime kiiresti tagasi. Siis tegime ühe vale pöörde ja pärast 10 minutilist vales suunas jalutamist andsime alla ja liikusime edasi.
Juhuslikult avastasime ennast Yoyogi pargi lähedal ja läksime seda kaema. 1964. aasta Tokyo olümpiamängude ajal asus seal olümpiaküla, mis kujundati hiljem ümber pargiks. Esimese asjana nägime päris pikka kodutute järjekorda. Tundub, et neile pakuti pargi juures süüa ja juua. Juba teist korda sel päeval ei võtnud me ennast järjekorda sappa. Pargis oli palju kirsipuid, aga õitsemise hooaeg hakkas juba läbi saama. Puudel on lehed ja tugevama tuuleiili korral tõusis hulk kirsiõisi lendu. Viimane oli isegi päris lahe vaatepilt. Pärgi läheduses asus ka Meiji Jingu pühamu, aga seda me ei viitsinud vaatama minna.
Järgmiseks suundusime Takeshita tänavale. Tegu on järjekordse, pigem lühikese ostutänavaga, mis on tuntud oma moepoodida ja kohvikute poolest. Nägime seal palju erinevate armsate loomade kohvikuid, kus kohviku osa on teisejärguline. Peamine eesmärk on kohvikus istuda ja armsaid loomi väntsutada. Meile jäid silma, kasside, koerte, minisigade ja isegi saarmate kohvik. Ühte kassikohvikut olime me Kyotos külastanud, seega nüüd me ühessegi sisse ei astunud. Hinnad olid siin samuti 6-8 korda kallimad kui Kyotos. Tänaval jäi silma ka pood, mis müüs väga paksude taldadega platvormjalanõusid. Siin kannavad selliseid paljud inimesed (nii mehed kui naised), et pikemad välja paista.
Kui esimest korda Shinjukus Tokyo kõrghooneid ja rahvamasse nägin, tundus see aukartustäratav. Nüüdseks olen sellega ära harjunud ja Tokyo tundub nagu linn ikka, lihtsalt suurem. Siiski võib linnapildis iga päev näha midagi põnevat. Näiteks võib sõiduteedel silma jääda rida karte. Tegu on turistidele pakutava teenusega, kus saab Mario Karti vms stiliseeritud masinaga giidi juhtimisel mööda Tokyot sõita. Samuti nägime Tesla esindust, kus silma jäi Optimus ehk Tesla humanoid-robot. Kahjuks oli see staatiline ja ei tea, kas tegu oli päris roboti või maketiga.
Käes oli meie söögiaeg. Takeshita tänaval pakuti pigem snäkke ja maiustusi, seega jalutasime edasi ja sattusime üsna juhuslikult kohta, kus oli omajagu söögikohti. Üks esimesi tundus menüü põhjal huvitav, aga seal oli järjekord, ning läksime edasi. Kui aga järgmistel söögikohtadel järjekorda ei näinud, hakkasime mõtlema, et ju need pole nii head ja läksime tagasi järjekorda. Sest tegu poleks päevaga Jaapanis, kui sa järjekorras ei oleks.
Pidime 20-30 minutit ootama, et süüa saada. Tellimine oli juba tuttava süsteemiga – paberil toodi QR kood, seda skanneerides avanes veebileht, kus sai menüüd näha ja tellida. Minu algne mõte oli mitte võtta setti, sest alati tuuakse nii palju kraami, et osa jääb alati järgi (nt miso supp). Siiski on setti tellimine kõige lihtsam – saab pearoa, riisi ja lisandeid. Seega võtsin mingi gyoza/pelmeeni seti, aga jätsin osad lisandid (näiteks väga vürtsika tofu) söömata. Muidu oli toit väga hea.
Kui lõuna söödud, hakkasid päevased ideed otsa saama. Hilise Shibuya ristmiku külastuseks oleks pidanud veel tükk aega ootama (et pimedaks läheks). Seega läksime uudistama Shibuya Scramble Square poodi. Hoone katusel on ka Shibuya Sky vaateplatvorm, aga sellele olid kõik piletid välja müüdud. Kaidi asus poode uudistama, aga kuna need olid peamiselt moe- ja ilupoed, siis ülejäänutele see väga huvitav ei tundunud. Käisime kiirelt kõik 14 korrust läbi. Viimasel avalikult korrusel nägime ka lifte, millega vaateplatvormile sai. Muuhulgas oli seal üks töötaja sildiga, et tugeva tuule puhul võib vaateplatvormi külastus ära jääda. Lohutasime ennast sellega, et äkki isegi piletite olemasolul poleks me üles saanud.
Kui ka Kaidi oli poe üle vaadanud (tal kulus selleks palju kauem aega), läksime Shibuya ristmiku lähedal asuvasse Starbucksi, mis on kuulus selle poolest, et seal on hea vaade ristmikule. Seal oli väga palju inimesi, kellest suur hulk lihtsalt filmis või pildistas ristmikku ületavaid inimesi. Tegime sama. Käisime veel mõnes lähedal asuvas poes, aga siis otsustasime koju ära minna. Kuigi oli veel valge ja pigem kerge päev, olime miskipärast väsinud ja ei viitsinud pimeda saabumist oodata.
Tagasi hotelli jõudes tegime kõik powernapi, isegi mina. Pärast seda olin ma päris näljane ja ostsin lennujaama toidupoest hunniku saiakesi. Kui suurem nälg kustutatud, läksime hotelli spaasse, mida olime eelmine päev külastanud ja ilmselt külastame veel. Spaa leilisaun on hästi kõrge ja seal on kaks termomeetrit: üks üsna lae all, teine madalal, esimese lavalaua kõrgusel. Need näitavad umbes 10-kraadist temperatuuride erinevust. Leilisaunas ise leili ei visata, selleks on automaatne süsteem. Muidugi on saunas telekas ja minutikell. Väga mõnus on väljas asuv hästi madala veega (10-15cm) bassein, kus lamatakse selili ja isegi siis on pool keha veest väljas. Kirsiks tordil on seal samas mängitav klassikaline muusika, mis töötab väga hästi selle basseiniga kokku. Mõlemal päeval on väljas olnud päris tugev tuul. Täna meenus isegi Shibuya Sky ja mõtlesime, kas kõik pileti omanikud ikka said üles. Täna külastasime spaad paar tundi hiljem kui eelmine päev ja inimesi oli palju rohkem. Samast ruumipuuduse üle ei saa kurta veel. Nägin ka mitmeid tätoveeringutega inimesi – tundub, et lennujaama hotell kui natuke rahvusvahelisem koht lubab ka tätoveeritud külastajaid.
Kuna päev oli olnud pigem sündmustevaene ja vaikselt hakkab reisi lõpp lähenema (kolm täispikka päeva veel), uurisin natuke, mida järgnevatel päevadel teha. Kuidagi jäi mulje, et ega Tokyos polegi midagi teha. See muidugi ei ole aus väide, aga kui ma uurisin, mida Tokyos tehakse, siis mitmed asjad ei tõmba enam. Näiteks templeid ja pühamuid oleme nii palju näinud, et need enam huvi ei paku. Mind isiklikult ei tõmba õhtuti kuskil baaris istumine. Samuti on aina raskem rõõmu tunda parkide külastustest, sest oleme neid omajagu näinud ja kirsiõite aeg on ka läbi saamas või läbi saanud. Ideid veel on, aga pigem tuleb reisile rahulikum lõpp. Varavalgest hilisõhtuni jalgadel olemist ei toeta ka nohu, mille olen kuskilt üles korjanud ja mis on veidi tüütu. Seega vaja magama minna ja järgmiseks päevaks välja puhata.
Timmu Jaapanis 