Timmu Jaapanis

Päev algas oodatust varem. Eelmine õhtu olin kapslis konditsioneeri välja lülitanud, et natuke vaiksem oleks (kuigi see oli niigi üsna vaikne). Seetõttu ärkasin mitu korda higisena öösel üles. Õnneks jäin kiiresti uuesti magama. Kuni kella seitsme paiku hakkasid ümber ringi mitmed äratused tööle. Meile küll loeti eelmine õhtu sõnad peale, et äratust võib vaid vibratsioonirežiimis kasutada, aga tundub, et paljud olid seda ignoreerinud. Kui aus olla, siis oleks ise samamoodi teinud, kui oleks olnud vaja näiteks lennule saada. Ma magasin kõrvatroppidega ja üldiselt need toimivad hästi, aga mingid helid kostuvad ikka läbi. Seega ajasid teiste külastajate äratused mind üles. Olin veel piisavalt unine ja lootsin, et jään kohe uuesti magama. Paraku üks tundmatu tegelane nii ei arvanud. Nimelt kõlas järgmised 50 minutit iga kümne minuti tagant sama äratus. See ajas mitmes mõttes vihale. Esiteks, et miks inimene teistega ei arvesta – kui tahab magada, lülitagu oma äratus välja. Kui tahab üles ärgata, siis mingu minema. Samuti tundub, et hotelli reeglid pole midagi väärt, kui keegi neid ei rakenda. Eks me ise ka Andresega natuke tegime pattu ja vahetasime mõne sõna magamisruumis, aga pigem üritasime vaiksed ikka olla. Aga mul on raske uskuda, et see äratuskellade koor juhuslikult just meie külastuse ajal esimest korda toimus. Pigem ei viitsita seda kontrollida. Kuigi ma ei välista tulevikus kapselhotelli kasutamist, siis tõenäoliselt seda liiga tihti ette ei tule ja ei kujuta ette, kas saadud kogemusi kunagi elus vaja läheb.

Kuna uni oli rikutud nii minul kui Andresel, otsustasime kella 8 paiku lõplikult üles tulla. Tegime checkouti ja läksime hommikusööki otsima. Lennujaamas on õnneks selleks palju variante. Kuna ilma tundus väga ilus, läksime optimistlikult terminalis kohta nimega “lõunaterrass”, lootes kuskil rõdul hommikusööki nautida. Praktikas oli seal kaks söögikohta. Üks pakkus võileibu vaatega mingile kuuri katusele. Loobusime sellest. Teise koha leidmiseks pidime sisuliselt läbi WC minema ja leidsime eriti nurgataguse kiirsöögi koha, kus puudusid üldse aknad. Ei viitsinud pikemalt seiklema hakata ja otsustasime seal süüa.

Kohaks oli Yoshinoya, mis on järjekordne Jaapani kiirtoidu kett. See nägi väga räämas välja ja teenindaja ka liiga abivalmis ei olnud. Menüüst ei saanud me hästi aru ja kuna ei viitsinud liiga pikalt juurelda, siis võtsime mõlemad mingi loomaliha setid. Kui küsisime joogi kohta, saime lakoonilise “no drinks” vastuse. Õnneks sai siiski tasuta vett.

Toidu esmamulje oli “kõige kohutavam söök Jaapanis”. Kuid võib-olla sattus mulle hamba alla mingi veidi kõrbema läinud tükk, sest ülejäänud eine oli täitsa söödav. Liha ja sibul on kombinatsioon, mis töötab tihti ja töötas ka seekord. Kokkuvõtteks vast uuesti ei läheks sinna, aga kui nälg näpistab, siis on kindlasti hullemaid variante.

Toiduga tuli kaasa ka väikeses pakis majonees. Andres üritas seda avada, aga ei saanud hakkama. Meie kõrvallauas olev kohalik tuli mittejaapanlaslikult Andrest õpetama ja näitas, et pakend tuleb pooleks murda ja siis saab murdekohast majonees toidu peale pigistada. Andres tegi seda nii, et murdekoht jäi tema poole ja nii pritsis ta oma näo ja seina majoneesi täis. Ma hakkasin täiega naerma, mille peale hakkas ka Andres ja teda abistanud naisterahvas naerma. Viimane leidis kiiresti salvrätikuid ja andis isegi oma majoneesi Andresele. Igatahes oli see lõbus moment.

Kui söödud, mõtlesime Andresega, mis meist saab. Meil puudus öömaja järgmiseks ööks. Sama kapselhotell ei kutsunud. Algne mõte oli proovida mõnda teist kapslit rohkem linna sees. Samas see tundus logistiliselt tüütu – oleksime pidanud kas terve päeva kottidega ringi kondama või jätma kotid mõne jaama pakihoidu, need õhtul uuesti üles otsima ja siis hotelli minema. Variante kaaludes otsustasime lõpuks, et üritame oma viimast Tokyo hotelli ühe päeva võrra pikendada ehk juba täna sinna kolida. Seega sõitsime monorailiga 3. terminali.

Hotelliks oli Villa Fontaine Grand Haneda Airport ning leidsime selle kergesti üles – üsna kohe oli näha hotelli terminali aknast ja kui sinna suunda kõndisime, hakkasid erinevad viidad meid täpsemalt suunama. Booking.com väitel oli hotellis vabu ruume, seega teoorias oleksime saanud sealt toa broneerida, kolida täna sisse ja järgmine päev, kui algaks teine broneering, kolida teise tuppa. Lootsime, et saame kohale minnes seda lihtsustada ehk juba täna kolida tuppa, kuhu jääme reisi lõpuni. Miskipärast osutus see äärmiselt keerukaks. Selgitasime oma muret hotelli töötajale. Ta leidis meie järgmise päeva broneeringu kenasti üles, aga kui selgitasime, et tahaks ühe päeva juurde saada, siis lõi see tal juhtme täitsa kokku. Umbes 5 korda küsis ta üle, kas saab meist õigesti aru (sai küll) ja hakkas siis midagi oma arvutis tegema. Kümme minutit hiljem, kutsus ta teise töötaja ja vahepeal liitus ka kolmas. Ühel hetkel esimene töötaja lahkus ja alles jäi vaid teine töötaja, kes tundus natuke kogenenum. Lõpuks läks kokku 20-25 minutit, et meile üks öö lisaks broneerida. Küsisime ka oma kohvrite kohta, mille olime kolm päeva varem Naganost Tokyo poole saatnud. Töötaja ütles, et neid hetkel veel pole, aga need jõuavad kella kolmeks ehk ajaks, kui saame check-in’i teha. Kuna meie algse plaani järgi pidime alles järgmisel päeval sellesse hotelli jõudma, siis ma kahtlesin selles väites, aga hotelli töötaja peaks minust targem olema. Jätsime oma kotid Riho ja Kaidi tuppa ja asusime Tokyot avastama.

Ilm oli suurepärane. Pärast külma ja kõledat Kyotot ja Naganot oli imeline näha täiesti pilvitut taevast ja 23 soojakraadi. Viimasel hetkel tõmbasin jalga lühikesed püksid ja sain sooja ilma mõnuga nautida. Andres kahjuks nii õnnelik ei olnud, sest tema lühikesed püksid olid kohvris ja meile teadmata kohas. Seega, kuigi meie veidi kaootiline reisimine on kohati põnev seiklus, siis on sellel ka miinuseid.

Võtsime suuna Ueno pargi poole, mis pidi olema üks parimaid kohti, kus Tokyos kirsiõisi näha. Kuigi olime vaatamata kesisele algusele lõpuks oma kirsiõite saagiga rahul, siis mõtlesime neist veel viimast võtta. Seda enam, et Tokyos oli nende hooaeg lõppemas. Pargi poole sõites otsustasime hoopis enne samas kohas asuvat loomaaeda külastada, kuna see pannakse varakult kinni (või vähemalt viiakse mõned loomad vaatajate silme alt ära) ja me polnud kindlad, kaua meil muud tegevused aega võtavad.

Loomaaia pilet oli ~4€. Enne minekut oli peamine eesmärk näha sealseid pandasid. Nimelt sündisid 2021. aastal loomaaias kaksikud, emane Lei Lei ja isane Xiao Xiao, kes on üsna kuulsad. Pandad kuuluvad tehniliselt Hiinale, kuhu nad 2026. aastal tagasi saadetakse. Esimese asjana otsustasimegi pandad üle vaadata. Võtsime Lei Lei järjekorda, mis oli umbes 20 minutit pikk. See lookles osaliselt ka ümber Lei Lei puuri, aga järjekord viis kolme spetsiaalse vaatamis ala juurde, kust teda nägi kõige paremini. Umbes kümnepealine grupp sai igas alas pandat ühe minu jooksul vaadata ja pildistada. Pandal oli suur väliala ja veidi väiksem klaasseinaga sisemine ala ja ta sai vabalt kahe vahelt liikuda. Lei Lei oli peamiselt sees, kus ta oma “toas” ringi jalutas. Kui ta toa nurka jõudis, siis pööras ta ennast eriti veidral viisil ringi. Sisuliselt tõusis ta püsti kahele jalale ja “kukkus” näoga teisele poolele. Kui olime pandat siseruumis näinud, liikus ta meie üllatuseks välja ja saime ka seal teda näha ja pildistada.

Järgmiseks pidime loomulikult üle vaatama isase Xiao Xiao. Tema järjekord oli veelgi pikem. Tükk aega lesis panda tiigis ja inimesed pildistasid teha (panda-onsenis on pildistamine lubatud). Kui kord hakkas meie juurde jõudma, lahkus Xiao Xiao tiigist, aga hakkas siis ringi kõndima ja saime jällegi mitmeid häid pilte.

Kahe hiidpanda vahepeal vaatasime ka punapandat, kes meenutas rohkem rebast. Loomaaias oli ka teisi loomi. Mitmed olid tavalised ja meile huvi ei pakkunud – näiteks hobused, jänese või hamstrid. Seal oli ka jaapani makaake, keda olime reisi jooksul juba kahel korral looduses näinud. Kuigi pandad olid toredad, siis midagi erilist ma neis ei näinud. Hoopis teine lugu oli minu jaoks flamingodega, kelle oranž värv oli ootamatult ere ja väga äge. Samuti ei osanud ma oodata, kui pikad need linnud on. Enamasti olid nende kaelad kõverad, aga kui mõni end välja sirutas, siis oli see päris äge vaatepilt.

Järgmine äge loom oli kaelkirjak. Oma silmaga nähes ei tundu see kuidagi loogiline loom – ebaloomulikult pikad jalad ja kael. Loodussaadetes on neid ikka nähtud, aga oma silmaga nägemine on teine asi. Kõrval puuris ninasarviku nägemine pani mõtlema, et kuidas ükssarvik ehk sarvega hobune on välja mõeldud, aga kaelkirjak ehk peaaegu kahemeetrise kaelaga loom on päris.

Järgmine kõrghetk oli jääkaru. Nägime kahte valget karu, kes alguses vees mürasid ja pärast ringi jalutasid. Tundus, et vees oli neil väga lõbus. Nad ujusid ja sukeldusid, vahepeal tulid veest välja ja hüppasid tagasi. Juhuslikult olin varem ostnud Coca Colat ja vägisi tulid meelde Coca Cola jõulureklaamid. Samuti meenus lapsepõlvest jääkaru mängukaru (kelle nimi oli Jää Karu).

Ka gorillad olid huvitavad, kuigi nad olid väiksemad, kui ootasin. Põgusalt nägime ka tiigrit, aga ta ei tahtnud ennast väga näidata. Mõned loomad, keda nägime: tapiir, pingviinid, alligaatorid, kilpkonnad, ninasarvikud, jõehobud, sinised ja rohelised konnad.

Pärast loomaaia külastust läksime Ueno parki uudistama. Seal asub üle tuhande kirsipuu, millest enamik asuvad umbes poole kilomeetri pikkuse tee ääres. Paraku oli selleks ajaks kirsiõite “parim enne” möödunud. Paljudel olid lehed ja ägeda valge allee asemel nägime pigem valge-helerohelist alleed. Eelmise päeva kirsiõite saak oli meid ära hellitanud, seega Ueno park erilist muljet ei avaldanud. Inimesi oli siiski väga palju.

Järgmiseks võtsime suuna Akihabara poole. Tegu on Tokyo piirkonnaga, mis on kuulus oma elektroonika ja anime poodide poolest. Aga enne oli vaja süüa. Jällegi oli kell seal maal, et mitmetest kohtadest saadeti meid ukse peal ära, sest nad olid suletud või sulgemas (viimased inimesed sõid, aga uusi tellimusi vastu ei võetud). Soov oli taaskord wagyut proovida ja lõpuks ka leidsime koha, mille menüüs see sõna oli. Taaskord teenindaja inglise keelt väga ei osanud ja menüü oli vaid jaapani keeles. Google Translate’iga saime midagi aru ja lihtsuse mõttes tellisime kõik endale samad setid. Sarnaselt eelmisele wagyu kohale pidime ka siin oma liha ise grillima. Kõigile toodi hunnik kausikesi supi, riisi, salati ja erinevate lisanditega, lisaks üsna korralik kogus kahte tüüpi wagyu liha. Täpselt ei teagi, mis nende vahe oli, aga üks oli rohkem pekisem kui teine. Erinevalt eelmisest wagyu söömisest oli liha nüüd rohkem maitsestatud. Mulle meeldis see rohkem. Kuigi eelmise wagyu puhul olid esimesed ampsud väga suus sulavad, siis peagi läks maitse üksluiseks. Nüüd enam mitte. Ise küpsetamise idee mulle väga ei meeldi – eelistaks, et ekspert teeb liha täpselt nii küpseks nagu ta peab olema.

Edasi uudistasime Akihabarat. Seda tuntakse ka kui elektroonika linna. Automaatselt kujutasin ette mitmekorruselisi poode, mis kõik müüvad igasugu ägedaid vidinaid. Praktikas on seal piirkonnas tõesti palju poode, aga enamik on pigem väiksed ja tihti on erinevate poodide tootevalikud sarnased. Seega liiga vaimustuses ma sellest piirkonnast polnud. Anime osa jättis mind suhteliselt külmaks, kuid Riho ja Kaidi, kes on rohkem animet vaadanud, said positiivse elamuse. Väidetavalt on piirkond eriti äge õhtuti, kui on pime ja kõiksugu kirjud reklaamid ja infotahvlid löövad piirkonna särama. Kuna oli veel päev, siis seda ma ei saanud kogeda.

Selle asemel läksime hoopis kaubamajja nimega Yodobashi Camera. Tegu oli väga suure poega, kus oli kuus korrust täis igasugust kraami, eelkõige elektroonikat. Pood oli väga kirju. Peamiselt oli seal meilgi tuttavat kraami, lihtsalt väga paljudes erinevates versioonides ja värvides. Näiteks telekate puhul võis leida kümneid eri tootjaid, igal tootjal väga palju erinevaid mudeleid. Eraldi korrus oli mängude päralt. Seal oli nii mänguasju lastele kui ka erinevat kraami täiskasvanud fännidele (kogutavad kaardid või anime tegelaste kujukesed).

Kuna õhtu hakkas kätte jõudma ja paremat ideed polnud, läksime tagasi hotelli ehk lennujaama. Praeguse seisuga sõidame me iga päev monorailiga lennujaamast linna ja tagasi. Juba hakkab see natuke ära tüütama. Üsna kallis ka – kui keskmine metroosõit on 1.5€, siis monoraili puhul on see umbes 2 korda kallim. Positiivse külje pealt on monirailil seni olnud ruumi ja saab istuda.

Hotelli jõudes pidime Andresega chekc-in’i ära tegema. Selleks oli fuajees umbes kümme iseteenindusmasinat. Masin ütles, et meil on broneering üheks ööks. Seega oli meile hommikul küll tuba broneeritud, aga oleksime pidanud järgmine hommik check-out’i tegema ja pärast kella kolme tegema uue check-in teise broneeringu jaoks. See ei tundunud meile meeldiv ja nii läksime teenindusletti. Seal oli parajasti kolm teenindajat ja väike järjekord, aga kui meie kord kätte jõudis, ütlesid kaks neist, et nad on nüüd suletud. Kolmandas letis oli juba hommikust tuttav teenindaja (kogenum tüüp). Ei saanudki aru, kas ta meid ära tundis, aga igatahes sai ta meie murest aru ja hakkas uurima, kuidas seda lahendada. Jällegi kulus tal 15-20 minutit, et meile anda üks tuba, mis kestaks reisi lõpuni (ehk sisuliselt sama asi, mida olime hommikul tahtnud). Lõpuks ütles ta, et ümberregistreerimise tõttu saame umbes 60€ kallima toa. Me hakkasime selgitama, et meil kõik makstud ja ei taha midagi juurde enam maksta. Siis teenindaja selgitas, et me ei peagi midagi maksma, lihtsalt tuba on 60€ kallim. See oli väga segane väide. Vist tahtis näidata, et saime parema toa sama hinnaga, aga see sõnum meieni liiga hästi kohale ei jõudnud. Meil oli kõik makstud ja mul on ükskõik, mis see hind kuskil nende süsteemides on. Samuti oli häiriv, et näiliselt lihtsa operatsiooniga läks ebaloomulikult kaua aega. Õnneks saime lõpuks täpselt selle, mida tahtsime – hotellituba viieks ööks. Kui oma kohvrite kohta küsisime, siis saime juba ära arvatava vastuse – kohvreid ei ole ja need tulevad järgmisel päeval. Selle aja vastu polnud meil pretensioone – ise olime saatmise nii organiseerinud. Aga jällegi häiris, et teenindaja oli hommikul meile valeinfot jaganud.

Kui klienditeenindus välja jätta, siis muus osas oli tegu väga viisaka hotelliga. See oli äärmiselt suur – 11 korrust tubade jaoks. See nägi väga uhke välja. Nägime väga palju stjuardesse seal ehk tundus, et lennufirmad eelistavad seda hotelli kasutada. Meie tuba oli ruumikas ja vaade 11. korruse aknast päris kena.

Läksime kohe ka spaasse, mis oli samuti päris uhke. Disain oli kena ja samuti oli erinevaid funktsioone päris palju: välibassein, sisebassein, onsen loodusliku allikaveega, soodaveebassein, saun, külmavee bassein, aurusaun ja mõned veel. Basseinides oli vesi erinevate temperatuuridega, ehk kui kuuma enam ei kannatanud, sai natuke kergemalt võtta 36-38 kraadises vees. Ainsa miinuse tooks välja spaasse mineku ja väljatuleku protsessi, mis oli tarbetult keeruliseks tehtud. Kõige pealt tuli oma jalanõud kingakappi panna – näppu jäi kiibiga kapivõti. Siis tuli võtme, uksekaardi ja ja spaa piletiga minna teenindaja juurde, kes need kõik ära registreeris. Nüüd sai minna spaa meeste või naiste tsooni, kus saime oma riided ja asjad panna järgmisse lukustatud kappi. Sinna pandi ka kingakapi võti. Kingakapi võtme kiibi abil oli võimalik automaatidest süüa/juua osta, aga see tähendas, et selleks tuleks riidekapp lahti teha, sealt kingakapi võti võtta, sellega endale mingi jook “osta” ja siis kingakapi võti tagasi riidekappi panna. Spaas väljumisel tuli kingakapi võti skaneerida iseteeninduses, vajadusel ostetud asjade eest maksta ja selle peale prinditi QR kood, millega sai spaast välja. IT arendajana oli tunne, et mingi väga jube infosüsteem oli sinna kokku ehitatud ja peaks neile ühte head tarkvaraarendusettevõtet soovitama.

Pärast spaad olin näljane ja mul oli kindel soov midagi läänelikku süüa. Kompromissina valisin Mos Burgeri ehk Jaapani kohaliku burgeriketi. Selle üks toidukoht asus ka lennujaama terminalis. See vist poleks olnud mu reisikaaslaste esimene valik, aga nad ei viitsinud liialt mõelda ja ühinesid. Lennujaamas elamise eelis on, et päris palju poode ja söögikohti on sama katuse all olemas. Sain rahulikult plätudes restorani jalutada. Võtsin kahekordese juustuburgeri eine, mille pihvid olid tehtud 100% Jaapani veiselihast ja mis oli päris hea – parem kui kohalik McDonald’s. Teised tundusid ka oma toitudega rahul olevat.

Veidi hakkas elu meenutama filmi Terminal, kus peategelane elas 2 aastat lennujaama terminalis. Õnneks me peame elama siin vaid viis päeva, meil on mõnus spaaga hotell ja saame igal ajal väljuda.