Timmu Jaapanis

Kui hommikul silmad lahti tegin, oli esimene mõte teine külg keerata ja edasi magada. Andres oli vastutav äratamise eest ja ta veel magas, seega aega justkui oli. Õnneks vaatasin kella. Üllatusena oli meie kella poole seitsmese takso väljumiseni umbes 12 minutit aega. Selgus, et Andres oli mobiilis õige äratuse aja pannud, aga unustas kinnitamise nuppu vajutada. Seega pidime tegema mõned kiiremad liigutused, et õigeks ajaks taksole jõuda. Kardinaid eest tõmmates tõotas tulla tore hommik – ilm oli üsna selge, Fuji mäe ümber ei olnud ühtegi pilve ja tipp paistis kenasti. Hotelli toast välja kiirustades kuulsin ka toa telefoni helisemas, aga tundus kiirem kohe liftiga alla sõita, mitte jutustama jääda. All olid Riho, Kaidi ja takso valmis ning sõitsime Oishi parki Kawaguchi järve äärde (olin sealt eelmine õhtu mööda jooksnud). Sõidu pikkus oli 8km, kestis umbes 15 minutit ja maksis 25€.

Juba teel nautisime takso aknast kenasid vaateid Fuji mäele. Kohale jõudes oli pilt veelgi parem. Mäge oli näha oma täies hiilguses, hommikupäike paitas mäe tippu ja kirsiks tordil oli üsna sile järvepind, milles oli mäe peegeldust näha. Nägime ka teisi inimesi, aga neid oli piisavalt vähe ja keegi kedagi ei seganud. Ilm oli karge – umbes 1 kraad. Ma olin ilmaennustuse põhjal selleks valmistunud ja külm ei hakanud.

Hakkasime vaikselt mööda järve kallast hotelli poole jalutama ja pidevalt tegime pilte. Kuigi korra oli mõte, et mägi on nähtud ja võiks bussiga tagasi sõita, siis eilse jooksu põhjal tahtsin ma näha mäge erinevatest kohtades. Saime ka mõned head kaadrid kirsiõitega, kuigi nendega järve kaldal väga kiite polnud. Umbes 2 tundi pärast ärkamist olime jõudnud tagasi hotelli. Vahepealse ajaga oli temperatuur tõusnud 8 kraadini, päike paistis ja tõotas tulla ilus päev.

Aeg oli paras hommikusöögiks, eriti minul ja Andresel, kellel jäi õhtusöök vahele. Hommikusöök oli väga sarnane eelnevatele hotellidele – Rootsi laud üsna sarnaste valikutega. Toit oli hea, kuigi isu oli oodatust väiksem.

Pärast hommikusööki registreerisime ennast hotellist välja, kuid jätsime oma kotid hotelli hoiule. Eelmine õhtu sõbraga (loe: ChatGPT) arutades jäi silma kaks kohta, kuhu hommikul Fuji mäge vaatama minna: Kawaguchi järve äärne või läheduses asuva Chureito pagood. Olime olnud kahevahel, kuhu esimesena minna, aga kuna erinevaid templeid, pühamuid ja torne olime omajagu näinud, tundus järv parem mõte. Otsust me ei kahetsenud, aga nüüd oli aeg pagoodi vaatama minna.

Tee sinna läks läbi asula ja oli väga rahulik – ei näinud sisuliselt ühtegi hingelist. Korra juba mõtlesin, kas läheme õigesse kohta. Peagi hakkasime nägema inimesi, kes läksid samas suunas ja siis ümber ühe nurga keerates avanesid meie ees rahvamassid. See on Jaapanis päris huvitav, et võid inimtühjal tänaval jalutada, aga kaks kurvi hiljem oled justkui laulupeol.

Pagood asus kõrgemal, mäe küljel. Sinna viis nii looklev asfalttee kui ka päris suur kogus treppe. Me läksime treppidest, et kiiremini üles jõuda. Inimesi oli väga palju ja treppidest ronimist ei lihtsustanud pidevalt seisma jäävad inimesed, kes hakkasid selja taha jäävat Fuji mäge pildistama. Kuna me olime mäge juba omajagu pildistanud, mõtlesime kõigepealt ülevalt pildid ära teha ja alla tulles vajadusel juurde pildistada.

Pagoodi juurde jõudes inimhulgad ei vähenenud. Lisaks oli sealne vaade oodatust kehvem, sest seda varjasid paljud raagus kirsipuud. Õitsemise ajal võib kõik väga ilus olla, aga meile pigem tundus, et ilma kirsipuudeta oleks koht kenam olnud. Me ise asusime sel hetkel Fuji mäe ja Chureito pagoodi vahel ehk kuulsat pilti pagoodist mäe taustal teha ei saanud. Selleks oli eraldi pildistamise järjekord (pagoodi ja kogu külastamine oli tasuta). See oli pikim järjekord, kus me Jaapanis olime olnud. Pidime tükk aega jalutama, et järjekorra lõppu minna ja seal oli silt, mis ütles, et järjekorra pikkus on 90 minutit. See ehmatas päris ära, aga kuna olime juba sinna tulnud, tundus veider tagasi ka minna.

Õnneks oli ilm selleks hetkeks väga mõnusaks läinud. 16-18 kraadi ja päike tähendasid, et T-särgi väel oli täitsa mõnus olla. Järjekord kulges mööda mäe külge, kus oli vähem raagus puid ees, seega sai ka järjekorras olles Fuji mäge pildistada. Aeg-ajalt olid järjekorras sildid, mis teavitasid järjekorra ajalisest pikkusest. Need olid palju optimistlikumad kui esialgne 90 minutit ja lõpuks saimegi pärast 40minutilist ootamist pildistama.

Pildistamiseks oli eraldi astmetega platvorm, kuhu lasti korraga peale 20-30 inimest, kellel oli viis minutit aega pilte teha. Seega isegi pärast pikka järjekorras seismist tuli natuke vaeva näha, et hea kaader saada. Tagantjärgi tundus, et mingi hetk hakati platvormile rohkem inimesi lubama, et järjekord kiiremini läheks. Igatahes vaade oli seal tõesti kena. Ilus punane viiekorruseline pagood, Fuji mägi taustaks. Ainult kirsiõied olid puudu.

Kui tihti on paljud Jaapanid lossid ja templid üle tuhande aasta vanad (kuigi enamasti korduvalt taastatud), siis oma üllatuseks avastasin, et Chureito pagood on ehitatud 1963. aastal II ms ohvrite mälestuseks. Ehk tegu on väga kunstliku hoonega, mis ehitatud ilusasse kohta.

Kui olime oma aja täis pildistanud, liikusime tagasi hotelli poole. Teel mäest alla tegime mõned pildid veel, aga enam ei tundunud vaated nii head kui üles minnes. Hotelli jõudsime umbes keskpäevaks ja selle ajaks olin kokku saanud juba 19 000 sammu ehk päris aktiivne hommik. Aga puhkama me ei jäänud, sest järgmine rong Tokyo poole oli peagi väljumas. Võtsime oma kotid ja jalutasime raudteejaama.

Seal oli suur punane nool, mis suunas turvakontrolli tegema. Esimest korda nägin, et Jaapanis on rongile minekuks vaja turvakontroll läbida. Kui ma olin turvaväravad läbinud, hakkasin otsima kohta, kus perroonile saada, aga seda ma ei leidnud. Selgus, et olime tulnud kogemata hoopis hotelli aknast nähtud lõbustuspargi väravatest läbi. Selle väravad ja rongi väravad olid sisuliselt kõrvuti. Väljusime lõbustuspargi väravast ja üritasime õigeid väravaid läbida. Mina viipasin tavapäraselt IC kaarti ja läksin edasi, aga teistele hakkas piletikassa töötaja selgitama, et ekspressrongi jaoks on vaja ekspresspiletid. Seda on rongist ka võimalik osta, aga miskipärast tahtis ta seda kohe meile müüa. Veidral põhjusel ei saanud selle eest IC kaardiga tasuda, seega maksime sularahas (1.2€). See kahe pileti süsteem (tavapilet + ekspresspilet) on niigi veider, aga nüüd tegi veidramaks asjaolu, et nende eest peab tasuma erinevate maksevahenditega. Jõudsime kenasti rongile ja saime õnneks istuma. Rongi aknast nägime veel ilusaid vaateid Fuji mäele ja päris uhkeid õitsevate kirsipuude kogumeid.

Umbes tunniga jõudsime jaama, kus vahetasime rongi. Tegu oli jälle ekspressrongiga ja seekord ostsime ekspresspiletid piletiautomaadist umbes 15 minutit enne rongi väljumist. Kui rong saabus, oli meie istekohad kenasti rohelised ja võtsime istet. Keegi meie piletit ei kontrollinud – ilmselt roheline tuli viitas, et nende eest on makstud ja kui keegi üritaks “jänest” sõita nendel kohtadel, tuleks see välja, sest pileti õige omanik hakkaks oma istet taga nõudma.

Kuna meil edasine päevaplaan enne rongisõidu algust puudust, panime Google Mapsi sihtkohaks oma järgmise hotelli. Seni olid mitmed meie hotellid raudteejaamade lähedal. See oli väga mugav, sest kerge oli hotelli jõuda ja sealt ära liikuda, eriti kottide ja kohvritega. Umbes sarnasel põhjusel sai võetud Tokyo hotell Haneda lennujaama, kust umbes nädala pärast hakkame koju sõitma. Enne reisi algust puudus minul ja Andresel hotell esimeseks kaheks Tokyo ööks. Me tahtsime Jaapani kuulsaid kapselhotelle proovida ja parema idee puudumisel võtsime üheks ööks kapselhotelli samuti Haneda lennujaama, seega olime suundumas lennujaama poole.

Sõidu ajal mõistsime, et sellel sihtkohal on mitmeid probleeme. Hotelli sai sisse registreerida alles kell seitse õhtul ehk mitu tundi pärast meie Tokyosse saabumist. Samuti avastasime, et Tokyo kesklinnast lennujaama liikumine on üsna aega nõudev – ligikaudu üks tund ühistranspordiga. Seega tavapärane “jätame kotid hotelli ja tuleme hiljem sisse registreerima” tundus äärmiselt ebaoptimaalne. Pealegi polnud me kindlad, kas kapselhotellis saab üldse oma kotte sedasi hoiustada. Fuji hotellist lennujaama jõudmiseks oleksime pidanud kasutama nelja erinevat rongi ja metrood. Me olime parajasti teise peal, mis viis meid Tokyosse Shinjuku jaama. Seega tegime neljakesi uue plaani ja läksime seal rongist maha, jätsime oma kotid jaama pakihoidu ja läksime läheduses olevat parki uudistama.

Kuigi ma olin tehniliselt tänu Finnairile juba Tokyos olnud, sain nüüd esimese päris kogemuse. See oli äge. Eesti mõistes on 2.7 miljoni elanikuga Osaka ja 1.4 miljoni elanikuga Kyoto suurlinnad. Tokyo kõrval on need külad. Juba jaamas oli erinevust näha, kui rahvamassid igas suunas siblisid. Maa peale jõudes oli pilt veel võimsam: kõrguvad suurhooned ja värvilised ekraanid tekitasid tunde nagu oleksin filmis. Tänavatel liikus nii palju rahvast, et kellestki möödumine oli üsna keeruline ja seega oli lihtsam lihtsalt vooluga samas tempos kaasa minna. Olin nii pahviks löödud, et unustasin isegi pilte teha.

Võtsime suuna Shinjuku Gyoen rahvuslikku aeda, mis oli umbes 10minutilise jalutuskäigu kaugusel. Aed nägi eemalt välja nagu park ja seega imestasime, et sinna pääsemine oli tasuline (3€). Samas pileti lunastamine oli optimeeritud väga hästi. Üks järjekord sularahas maksjatele, mitu järjekorda IC kaardi omanikele ja eraldi sissepääs neile, kel oli püsipääse. Aias olid raudteejaamadest tuttavad väravad, kus viipasime oma IC kaarte ja saime aeda sisse.

Aed ise oli suur. Seal oli palju inimesi. Seal kasvab üle 1000 kirsipuu. Ja suurem osa neist oli täisõites. Imetlesime ja pildistasime esimesi puid, jalutasime natuke edasi ja olime uuesti vaimustatud järgmistes. Kirsipuud mitte ainult ei õitsenud, vaid olid ka väga suured, mis tegi efekti veelgi võimsamaks. Pargis oli palju erinevaid liike ja seetõttu nägime ka erinevaid värve. Peamised olid ikka valged kirsiõied, aga natuke oli ka roosasid. Kuna Tokyos on linna keskkonna tõttu soojem kliima kui mujal riigis samal laiuskraadil, algas siin kirsiõite hooaeg varem pihta ja hakkas juba lõpusirgele jõudma. See väljendus eelkõige selles, et osadel puudel hakkasid juba lehed tulema ja õied kaduma. Puude alused olid langenud kirsiõisi täis ja kui mõni tuuleiil puhus, nägime õhus lendlevaid õisi. Kuid mõne puu puhul tekitasid valged õied ja rohelised lehed eriti laheda helerohelise kirsipuu efekti. Muidugi oli pargis väga palju inimesi, kes seda kõike jäädvustasid. Silma jäi ka väga suur hulk suunamudijaid, kes mingi bränditootega pilte tegid.

Sel hetkel tundus, et oleme justkui Jaapani reisi ühe päevaga ära teinud – hommikul ägedad vaated Fuji mäel ja nüüd ägedad kirsiõied. Samuti oli lõpuks ilmataat meid soosima hakanud. Tokyos oli kena päikseline ilm ja 18-20 kraadi. Olime õnnelikud, aga näljased, seega läksime süüa otsima. Ideaalis oleksime istunud aias väliterrassil ja nautinud head toitu imeliste vaadetega. Paraku oli aias söögikohtadega pigem kehvasti – neid oli vähe, toiduvalik oli kesine (mitmed söögid olid välja müüdud) ning muidugi oli järjekord. Seega lahkusime pargist ja otsisime Google Mapsi abil lähedusest midagi.

Miskipärast oli Google Mapsi toidukohtade valik meie piirkonnas üsna kesine. Samuti olid paljud neist kinni. Tundub, et Jaapanis on komme toidukohad keset päeva kinni panna ja õhtul uuesti avada. See aeg varieerub, aga päris tihti on ette tulnud, et kui astume mõnda restorani sisse, et hilist lõunat süüa, siis öeldakse, et nad on kinni. Nii juhtus ka Tokyo esimese valikuga. Siis astusime lihtalt järgmisse avatud uksega toidukohta, vaatasime näljaste nägudega ringi ja kui meid ära ei saadetud, istusime lauda.

Tundus, et tegu oli mingi baari moodi asutusega, sest menüüs oli suur rõhk erinevatel alkohoolsetel jookidel. Lisaks oli neil toidumenüü, mis keskendus peamiselt kalale. Seda, kas tegu oli jaapani või hiina restoraniga, ma lõpuks aru ei saanudki – viiteid oli seal mõlemale. Tellimine käis jällegi põneval viisil – teenindaja tõi meile mingi paberilehe QR koodiga. Seda skanneerides avanes veebileht menüüga, kust saime oma toidud ostukorvi lisada ja tellimuse välja saata. Varsti pärast seda hakkasid teenindajad meie toite lauda tooma. Tundus, et nende köök asus 2. korrusel, sest leti taga oli toidulift, kus road järjest välja tulid.

Mina tellisin tuunikala põse prae – seal oli kolm tuunikala lõiku, mida serveeriti kui tavalist loomaliha. Välimus oli ka vastav, aga maitse oli ka kalale omane. Kuna nälg oli suur, võtsin lisaks friikartulid ja friteeritud kana. Kana tükid olid hiigelsuured, 2-3 korda suuremad kui ma seni näinud olen. Eriti uhke oli Riho tellitud sushi sett 9 eri sushiga – seda serveeriti vulkaanikujulise toidunõuga, mille keskelt tuli tossu ja mille välisküljele olid sushitükid paigutatud.

Pärast söömist läksime tagasi jaama. Riho ja Kaidi otsustasid hotelli minna. Minul ja Andresel polnud mõtet minna, sest kell polnud veel seitse ja tuppa poleks me saanud. Kuna me olime kõik oma kotid pannud ühte kappi, siis pidime Andresega ikkagi jaama minema, kotid kapist välja võtma ja teise kappi panema. Siis soovisime Rihole ja Kaidile edu ja läksime oma teed.

Sõbra soovitusel võtsime suuna lähedal asuva Tokyo linnavalitsuse hoone (Tokyo Metropolitan Government Building) poole. Kuigi see oli lähedal (~1km), oli sinna saamine oodatust vaevalisem, sest Tokyo on siiski suurlinn. Linn on mitmetasandiline ning tihti tuleb tavapärase ülekäigu raja asemel hoopis metroo või tunneli kaudu tee alt minna. Seepärast üritas Google Maps meid tihti teisele poole teed suunata kohtades, kust teeületust ei paistnud. Paraku ei näinud me ka kohti, kust tee alt (või ülevalt) minna ja seega kaldusime korduvalt Mapsi juhitud teelt kõrvale. Õnneks hakkas sihtkoht peagi paistma ja jõudsime õigesse kohta. Eesmärk oli külastada hoone 45. korrusel asuvat vaateplatvormi, mille külastamine on täiesti tasuta. Kuna olime üsna suvalisest küljest hoonele lähenenud, astusime sisse valest uksest. Uksel oli karmi välimusega valvur, kes meist välja ei teinud, aga hoonesse jõudes ei olnud ühtegi viidet, kuhu edasi minna. Samuti oli hoone võrdlemisi tühi – mõned inimesed liikusid ringi, aga turistide massi me ei näinud. Seega üritasime abi küsida ühelt jaapanlaselt, kes hoones midagi müüs. Ta ei saanud meist midagi aru, võttis oma tahvelarvutis lahti Google Translate’i ja tahtis, et ma uuesti küsiks. Ka Google Translate’i kõnetuvastus ei saanud minust aru ja tulemuseks oli rida üsna seosetuid sõnu. Jaapanlane oli korraks segaduses, aga kuna üks sõna oli “walmart”, siis lõi ta nägu särama ja tahtis meid vist sinna juhatada. Sellepeale kirjutasin ta tahvelarvutis Google Translate’i “observatory” ja siis sai jaapanlane meist aru, näitas käega ühe lifti suunas ja ütles “this”. Läksime näidatud suunas ja üritasime lifti astuda, kuid liftitädi küsis heas inglise keeles, et mida me teha tahame. Ütlesime, et tahaks vaateplatvormile minna ja ta ütles, sinna saab alumise korruse liftiga ja suunas meid eskalaatori poole.

Kui alumisele korrusele jõudsime, saime aru, et oleme õiges kohas, sest nägime järjekorda. Mida lähemale jõudsime, seda pikemaks järjekord muutus. Võtsime sappa ja olime natuke eespool kui 45-minutilist ootamist märkiv silt. See oli päeval juba teine kord, kui pidime väga pikas järjekorras olema, et tasuta asja külastada. Õnneks piirdus järjekord vaid poole tunniga, meid pressiti umbes 16kesi lifti ja sõitsime 45. korrusele.

Tokyo linnavalitsuse hoone koosneb kahest tornist. Me külastasime põhjatorni, vaateplatvorm asus 202 meetri kõrgusel, aga nägime, et hoone ise on veel kõrgem – 243 meetrit. Vaateplatvorm oli siseruumis, välja ei saanud minna. Vaade oli sisuliselt 360 kraadi, kui mõned betoonseinad ja vaadet varjav lõunatorn välja jätta. Hiljem sain teada, et hoonest võib selge ilmaga isegi Fuji mäge näha. Selle nägemine oleks päris lahe kokkusattumus olnud, aga selleks peaks hoonet varasemal kellaajal külastama.

Juhuslikult olime torni jõudnud veidi enne päikeseloojangut ehk saime nautida Tokyo linna panoraami valges, näha pilvedesse loojuvat päikest ja mõne aja pärast ka linna pimeduses ja tuledes. Paraku läbi klaasi pildistamine oli kohati keeruline, sest peegeldus kippus pildile jääma. Rahvast oli mõõdukalt – mõnes kohas pidi veidi ootama, et head pilti saada, aga midagi hullu polnud.

Hoones ringi jalutades märkasime, et nendel nädalatel oli käimas Tokyo Projection Mapping üritus. Tegu oli valgus- ja videoprojektsioonide üritusega, mille raames kuvati linnavalitsuse hoonele igal õhtul 3D animatsioone, värvilisi valgusefekte ja muusikaga sünkroniseeritud visuaale. Sel päeval pidi toimuma alates kella seitsemest iga poole tunni tagant üks 15minutiline šõu. Kuna vaateplatvormilt lahkumiseks tuli jällegi olla liftijärjekorras, tundus, et me esimesele šõule ei jõua ja võtsime eesmärgiks jõuda alla kella poole kaheksaks. Siiski kulges järjekord oodatust kiiremini ja jõudsime umbes 19:05 alla korrusele. Nägime esimese šõu lõppu.

Tegu oli väga laheda šõuga. See koosnes umbes viiest erinevast videost, mis kuvati otse hoone seinale. Skaalast annab aimu fakt, et tegu on Guinnessi maailmarekordiga – maailma suurim hoonele projitseeritud šõu (13 000m²). Vaadati seda kohe maja ees. Mõned inimesed istusid pinkidel, aga maas oli kunstmuru meenutav muruplats, kus rahvas lihtsalt lamas selili ja nautis šõud. Meie nautisime samuti. Videod olid erinevat laadi, peamiselt kunstilised ja abstraktsed. Mõned oli lihtsalt videod, mis olid lihtsalt suurele “ekraanile” projitseeritud, aga mõni animatsioon kasutas ära ka hoone arhitektuuri – video joondus teatud hetkedel hoone kuju või akende asukohaga. Need olid eriti ägedad. Olime Andresega nähtust ja üleüldse kogu päevast väga vaimustatud. Boonusena leidsin maast veel 500jeenise mündi. 500 jeeni on üsna tavapärane templi külastuse tasu, aga nüüd justkui maksti mulle peale, et saada äge elamus.

Pärast nähtut oli aeg hotelli minna, aga see tõotas väike seiklus tulla. Juba Shinjuku jaama ja meie kottide asukoha leidmine oli keerukas, sest linnavalitsuse hoone juurde tulime üsna juhuslikult ja sama teed tagasi ei osanud minna. Google Mapsiga sihtkoha määramine tekitas samuti segadust, sest lähestikku on nii Shinjuku raudteejaama, bussijaam kui hunnik väiksemaid sarnase nimega peatusi. Ja isegi kui sihtkoht on paigas, siis varem mainitud mitmetasandiline linn ja kehv GPS levi pilvelõhkujate vahel teevad navigeerimise keeruliseks. Lõpuks võtsime sihtkohaks hoiukappidest ja jaama eest tehtud piltide koordinaadid ja jõudsime piisavalt lähedale, et ümbrus muutus tuttavaks (kuigi pimeduses nägi see ikkagi veidi võõras välja). Saime oma kotid tagasi ja esimene samm teekonnal hotelli oli läbitud.

Järgmiseks sisestasime hotelli asukoha Google Mapsi. Sinna tuli kahe rongi/metrooga sõita. Shinjuku jaam on senistest jaamadest suurim, seega õige liini ja platvormi leidmine tekitas esialgu segadust (ei taibanud kohe, et JR liinid sisaldavad kõik J tähega algavaid liine). Siiski jõudsime üsna kiiresti õige platvormini, kus ootas rong, mis tundus suunduvat õigesse kohta ja istusime peale. Tegu oli ringliiniga ehk see sõidab ringis sama marsruuti, seega oletasime, et kui see valele poole sõidab, siis peaksime lõpuks ikka õigesse kohta jõudma. Õnneks sõitis rong õiges suunas.. Esilagu oli rong päris täis, aga paari peatuse pärast saime istuma ja lõpuks jäi sõiduk üsna tühjaks, Nägin rongis ka mingit paari, kellel oli füüsiline pilet ja paberist metroo kaart. See tundus päris muljetavaldav – Google Mapsi ja IC kaardiga saab kohati justkui autopiloodil ringi liikuda. Füüsiline pilet tuleb osta täpselt õige peatuse jaoks ja nende otsimine paberkaardilt tundub päris suur töö.

Umbes poole tunnine sõit sujus tõrgeteta ja pidime päeva viimase sõidukivahetuse tegema. Viimase otsa sõitsime lennujaama monorailiga (monorelsstee) – kahe rööpa asemel sõitis see ühel, palju jämedamal rööpal, mis asus rongi keskel. Kuna rong sõitis lennujaama, oli see peamiselt täis suurte kohvritega reisijaid. Ruumi oli siiski piisavalt ja saime kohe istuma. Sõit oli jälle umbes pool tundi. Seega meie “linnast” hotelli ja tagasi jõudmine võtab umbes tund aega, mis tundub päris tülikas igapäevane kohustus. Eks näis, kuidas sellega läheb.

Meie hotell asus esimeses terminalis. Rongilt maha tulles jõudsime päris tühja terminali. Nii inimesi kui ka erinevaid poode/teenuseid oli vähe. Meenutas veidi Tallinna lennujaama. Kahtlen, et keegi on kunagi Tokyo lennujaama võrrelnud Tallinna lennujaamaga. Oma osa oli hilisel ajal (~21:30) ja korrusel, kus monoraililt maha tulime. Vihje, et tegu on ikkagi suure lennujaamaga, tuli terminali majaplaanist, mis oli 6korruseline ja täis igasuguseid poode, restorane ja teenuseid. Me ilmselt olime sattunud ühte kõrvalisemasse piirkonda. Tol hetkel ma isegi ei saanud aru, et olin selles terminalis (mitu korrust kõrgemal) loetud nädalapäevad tagasi olnud, kui Finnair mind Osaka asemel Tokyosse toimetas.

Uurisime terminali plaani, aga me ei leidnud sealt ühtegi viidet oma hotelli ega üleüldse majutuse kohta. Enamasti pole hotelli leidmine raske – Google Mapsis on koordinaadid ja see viib kohale. Lennujaamas asuva hotelli puhul see ei toimi, sest siseruumides GPS ei tööta. Jalutasime veidi sihitult ringi, kuni tundus, et jõudsime tupikkuse (väljuvate reisideni). Hakkas tekkima väike segadus ja teadmatus. Kõndisime tuldud teed tagasi, kui märkasin äkki korrus kõrgemal meie hotelli logo. Sealt leidsime õnneks ka meie hotelli.

Nagu mainitud, oli tegu kapselhotelliga. Sisse registreerimine oli üsna tavapärane, lihtsalt loeti mõned lisareeglid peale – tuba lukku ei käi, seal rääkida ei tohi, telefon peab hääletu peal olema (äratuseks võib ainult vibreerimisrežiimi kasutada) jne. Tuba on siin kunstiline liialdus. Praktikas oli see boks, kuhu mahtus üks voodi sisse. Siiski oli sellel inimesele mõeldud kõrgus ehk päris sisse ei pidanud pugema. Toas oli ka seif ja telekas. Uks oli nagu hästi suur alla tõmmatav lennuki aknakate, aga see ei käinud täitsa kinni ega ka täitsa lahti. – alla tõmmates jäi ikkagi paarikümne sentimeetrine pilu. Mingit helikindlust seal polnud ja ilma kõrvatroppideta mina seal magada ei saaks. Kõik kapslid asusid ühes suures ruumis, lisaks oli eraldi wc, spaa ja puhkeruum. Hotellis on eraldi sektsioonid naistele ja meestele.

Kui olime oma “toad” üle vaadanud, läksime spaad uudistama. Tegu oli rohkem Jaapani stiilis pesuruumiga (hunnik bokse, kus ennast istudes pesta), kus oli ka üks kuumaveebassein. Disain oli tagasihoidlik ehk seni üks kesisemaid spaasid. Samas oli seal 2 madala veega (20cm) kohta, kus lamada ja mis mulle üldiselt meeldivad. Saime kuumas vees lõõgastuda ja pärast ennast puhtaks pesta, seega kurta ei saanud. Pärast läksin puhkeruumi blogi kirjutama. Üritasin joogiautomaadist varem leitud 500jeenise mündiga juua osta, aga kuna leitud münt oli uue disainiga, siis masin seda vastu ei võtnud.

Päev oli väga äge, tegude- ja sündmusterohke. Nägin ja kogesin kuulsaid Jaapani tõmbenumbreid. Samuti oli päev väsitav – üle 33 000 sammu. Seega oli aeg testida, kui hästi saab kapselhotellis magada.