Timmu Jaapanis

Kui Timmu ja Andres hommikul üles ärkasid, oli Riho onsenis juba ära käinud. Läksime hommikust sööma. Toiduvalik oli Matsumoto hotellis keskmisest väiksem, aga toidu kvaliteet palju parem. Samas oli ka toite, mida teistes hotellides polnud näinud. Näiteks gydon ja kiivid. Paljud kohalikud käisid hotellis ringi varem mainitud pidžaama kimonodes. Kuna me pidime kohe edasi liikuma, panime ennast ikka riidesse, aga mõte pidžaamas ja sokkides hotellis söömas käia mulle väga meeldis. Toreda lisana oli hommikusöögi restoranis lettide ääres põrandasoojendus.

Hotellis oli ka punt eestlasi. Meile tundus Matsumoto suhteliselt väikese ja pigem igavapoolse turismisihtkohana, seega teiste eestlaste nägemine just seal tundus veider. Kuid pikemalt me nendega vestlema ei jäänud, et miks nad seal on ja kuhu edasi liiguvad. Tegime kiire checkouti. Erinevalt paljudes odavates Kagu-Aasia hotellides tähendab checkout siin ainult ukse kaardi ära andmist. Mingit tüütut tubade kontrollimist ei toimu. Võtsime kingakapist oma jalanõud ja asusime lühikesele jalutuskäigule raudteejaama suunas. Ilm oli mõnus – Matsumutos tõotas tulla ilus, soe ja päikseline ilm. Õnneks läksime me Fujisse, kus lubati vihmast ja pilvist ilma.

Matsumoto oli väike koht (240 000 elanikku) ja samuti oli sealne raudteejaam Jaapani mõistes väike (kuid siiski kordades suurem kui Balti jaam). Leidsime oma platvormi kiiresti üles. Meie rong juba ootas, aga segadust tekitasid sealsed vagunid. Nimelt olid kõik vagunid reserveeritud istekohtadega, aga meil polnud pileteid (ega istekohti). Tihti on esimesed vagunid reserveerimata istekohtadega, aga sellel rongil puudusid üldse vagunid numbritega 1-3, esimese vaguni number oli 4. Targema plaani puudumisel istusime suvalisse vagunisse suvalistele kohtadele. Peagi aga teadustati rongis, et istekohad on märgitud kolme värviga: roheline – reserveeritud koht, kollane – paari peatuse pärast istub sinna keegi, punane – vaba koht. Enamik istekohti olid punased ja seega vabad ning tundus, et rong jääb üsna tühjaks.

Kui olime mõned minutid sõitnud, tuli meie juurde piletikontrolör. Selgitasime, et meil piletit ei ole ja ütlesime, kuhu minna tahame. Kontrolör uuris tükk aega oma aparaati ja lõpuks ütles, et meie tol hetkel valitud punased (ehk vabad) kohad võetakse tunni aja pärast ära. Ta reserveeris meile uued kohad, mis nii head polnud – need olid kõik eraldi (kuigi lähestikku) ning nad polnud enam akna all. Siis läks ta ära ilma, et me oleks piletite eest maksnud. See tekitas meis küsimusi, mis said peagi vastus – kontrolör tuli varsti tagasi ja soovis ekspresspileti raha, mis oli ~11€. Tava- ehk baaspileti müügiga tema ei tegelenud, selle tasumine käis jaama väravates, nagu ikka. Kuna ma polnud endiselt jõudnud korralikult IC kaardi peale raha laadida, maksin ekspresspileti eest sularahaga, teised maksid IC kaardiga. Hiljem sain toidupoes IC kaardile piisavalt raha laetud, et peaks Tokyoni rahu majas olema.

Esimest korda nägin rongis ka lennukitest tuttavat toidukäru, kus sai juua ja snäkke osta. Jaapanlaste vaikuselembust ja teistega arvestamist tõestas seik, et kui Kaidi üritas rongis teha Dualingot, mille juurde kuuluvad ka heliefektid, paluti tal väga kiiresti telefoni heli välja lülitada.

Sõidu ajal kirjutasin blogi ning nautisin aknast ilusaid vaateid mägedele ning aeg-ajalt raudtee ääres õitsevatele kirsipuudele. Nähtud mäed oli Jaapani Alpid ehk Fuji mäe järel järgmised kõige ägedamad mäed Jaapanis. Aga lähemalt neid me uudistanud, lihtsalt jäid silma.

Nagu lubatud, läksid mõne aja pärast tulukesed meie istekohtade juures kollaseks. Teised istusid ümber õigetele kohtadele, aga kuna meie istme vahetuse peatuseni oli aega, mõtlesin akna ääres nautida vaateid viimase hetkeni. See ajas miskipärast kontrolöri segadusse, kes tuli mulle meelde tuletama, et ma pean varsti oma koha loovutama. Üritasin seletada, et olen kursis ja võin kohe ka õigele kohale istuda, aga ta ütles, et jääksin paigale ja läks ära. Varsti tuli ta tagasi ja näitas oma tabletis inglise keelset teksti – ilmselt muretses keelebarjääri pärast. Tekst ütles, et ta muudab mu istekoha ära – saan samas istmevahes edasi istuda, lihtsalt mitte akna all. Otseselt ei saanud aru, miks ta seda tegi, aga ütlesin, et see on ok.

Peagi jõudsime peatusesse, kust tuli rohkem inimesi peale ja jäin oma paremast istmest ilma. Rongi lõpp-peatus oli Tokyo, seega reisi edenedes hakkas vagun aina enam täituma. Kui me oleks sellega Tokyosse tahtnud minna, siis ilmselt oleks istekohtadega kitsaks läinud. Ühel hetkel sõitsime läbi linnast, mis oli paksult roosade õitega kirsipuid täis. Kahjuks enam akna all ei olnud ja pilti ei saanud teha.

Pärast 1h40min pikkust sõitu jõudsime Otsuki jaama, kus meil oli 8 minutit aega järgmise rongi peale jõuda. Tegu oli väikese jaamaga ja teise perrooni leidmisega probleeme ei olnud. Paraku oli tegu väiksema rongiga ja kõik istekohad olid hõivatud. Meid ootas ees ligi tunnine rongisõit, kus pidime püsti seisma. Esialgu lootsin, et ehk lähevad kohalikud vahepeal maha ja saame istuda, aga rongis olid peamiselt välismaalased. Kuna rong sõitis Fuji mäe juurde, siis lootus, et keegi varem maha läheb, kustus kiiresti. Kuigi pelgasin tunnist seismist, siis praktikas probleeme ei tulnud. Viimastel päevadel olime vähem jalgu kulutanud ja ilmselt oli juba pooleteisenädalane “puhkus” seismist treeninud.

Rongi peale minnes siras päike ja ilm oli ideaalilähedane. Mida lähemale Fujile jõudsime, seda kehvemaks ilm läks ja lõpp-peatuses juba tibutas vihma. Jalutasime kiiresti oma hotelli, mis oli umbes 10 minuti kaugusel. Hotellis andsime oma kotid ära, aga kuna kell oli alles 12, siis tubadesse me ei saanud. Kohvrite ja kompsude hunnik fuajees oli muljetavaldav – ilmselt ei olnud me esimesed, kes nii olid toimetanud. Vahepeal hakkas korralikku paduvihma sadama ja see viis tuju korralikult alla. Fuji tippu on niigi raske näha, sest tihti ümbritsevad seda pilved. Vihmaga pole üldse midagi näha. Istusime veidi hotelli fuajees ja õnneks hakkas vihm mõne aja pärast vaikselt üle minema.

Kuna vihma veel natuke tibutas, ei tahtnud me ringi kondama minna. Et mitte niisama istuda, läksime sööma. Kuigi oli lõuna aeg, siis paljud toidukohad olid miskipärast kinni. Lisaks saadeti meid esimesest kahest, kuhu sisse astusime, minema. Täpselt ei põhjendatud, aga ilmselt tahtsid nad samuti uksed sulgeda. Lõpuks leidsime hiina restorani, mis meid ära ei saatnud. Panime oma nimed järjekorra paberile kirja ja saime väga kiiresti ka lauda. Teenindaja selgitas põgusalt, et tellimine käib laual oleva tahvelarvutiga ja jalutas minema. Uurisime variante päris palju, sest tõlge liiga hea ei olnud. Lõpuks saime oma toidud tellitud. Huvitav oli joogimenüü – 1.5€ eest sai juua nii palju, kui tahtsid. Selleks oli vastav automaat. Valikus olid erinevad karastusjoogid ja mahlad. Proovisime erinevaid ingverilimonaadi versiooni, mida seal oli lausa 5.

Peagi tuli tahvelarvutisse teade, et meie toit hakkab saabuma ja võtaksime selle siniselt vilkuvalt kandikult. Olime segaduses, kuni nägime kassi disainiga umbes 1.5m kõrgust robotkandikut, mis meie laua juurde sõitis. See oli päris äge ja ootamatu. Võtsime oma toidud ja robot sõitis minema. Sellise roboti nägemine Jaapanis ei peaks vist liiga suur üllatus olema, aga veider, et esimest korda nägime seda just väikese koha hiina restoranis.

Toidud olid päris hea. Mina valisin mingi komboeine, kus oli friteeritud kana, friteeritud kala, pelmeenid ja riis. Ka maksmine toimus automaatselt. Koos toiduga tõi robot arve. Maksmiseks tuli ukse juures olevas iseteeninduskassas skanneerida arvel olevat QR koodi. Pärast seda sai kaardiga maksta. Seega sisuliselt onli võimalik restoranis hakkama saada ilma kordagi teist inimest nägemata. Tulevik on käes.

Söömise ajal oli vihm üle jäänud ja ilm hakkas selginema. Jalutasime 2km Kawaguchi järve äärde. See on üks Fuji viiest järvest (Fuji Five Lakes – Fujigoku). Kui jalutuskäigu alguses oli veel Fuji mäge läbi pilvede näha, siis peagi varjasid erinevad hooned mäe ja järve juurde jõudes enam mäge ei näinud. See tekitas meis imestust, sest väidetavalt on see järv üks populaarseid kohti, kus Fuji mäge imetleda. Ka järv ise ei vastanud ootustele – kubises poidest ning kallas oli erinevaid paate ja veesõidukeid täis pargitud. Miskipärast ootasin ma midagi looduslikumat ja ilusamat.

Veidi pettunutena jalutasime tagasi hotelli juurde ja saime oma toad kätte. Ilmselt koristamisega läks neil kiireks, sest kui me Andresega oma korrusele jõudsime, tuli keegi just meie toast välja. Tuba ise oli korralik, aga selle müügiartikliks oli vaade Fuji mäele. Miskipärast broneerimisel ei mainitud, et vaadet rikub suur elektripost ja ameerika raudtee. Lisaks oli mägi suures osas pilvede taga ehk seda lisatasu eest saadud vaadet me ei nautinud.

Tavaliselt umbes sel ajal teevad teised kolm ühe powernapi ehk lõunauinaku. Mina olen seda blogi kirjutamiseks kasutanud, aga täna otsustasin hoopis jooksma minna. Kuigi ilm oli jahe (9 kraadi), siis jooksmiseks on see ideaalilähedane. Võtsin eesmärgiks joosta ümber Kawaguchi järve, mis minu hinnangutel pidi kokku andma 21-25km pikkuse ringi. Salamisi lootsin näha ka kuulsaid Fuji mäe vaateid järve kaldalt, aga ilma tõttu liiga suured mu ootused ei olnud.

Jooksin juba tuttavat teed pidi järve äärde ja hakkasin päripäeva ümber järve jooksma. Üsna kiiresti varasem pettumus järve suhtes kadus – jõudsin ilusale jalgteele, mis kulges järve kalda ääres. Silmist kadusid turistid ja neile mõeldud veesõidukid. Ümberringi oli kena loodus ja suured mäed. Peatusin päris tihti, et pilti teha.

Aeg-ajalt lõppes jalgrada ja pidin tee ääres jooksma – see oli päris ebameeldiv. Õnneks need lõigud ei olnud liiga pikad. Umbes 10km möödudes olin järve teise otsa jõudnud ja tahtsin midagi juua. Olin taskusse pannud IC kaardi ja 1000 jeeni. Teele jääv joogiautomaat võttis vastu vaid sularaha, jook maksis 150 jeeni. Seega sain 850 jeeni jagu münte tagasi, mis siis terve ülejäänud aja mu taskus kõlisesid.

Umbes samal ajal hakkasin vaikselt jõudma järve põhjakaldale ning lootsin lõunas asuvat Fujit näha. Seda ma aga ei näinud, sest mingi teine mägi jäi ette. Imestasin jälle, miks seda järve kiidetakse. Aga kaua ei pidanud imestama. Varsti jõeäär keeras ja hakkasingi Fuji mäge nägema. Tipp oli üsna pilvine, aga vaade oli ometi vägev. Mida rohkem edasi jooksin, seda ägedamaks läks vaade: rohkem mäge tuli vaatevälja, ilm läks selgemaks, pilved mäe tipus väiksemaks ja isegi õhtupäike tuli välja. Peatusin päris tihti ja tegin pilte. Ühel hetkel leidsin ainsa roosa kirsipuu terve järve ääres ja jäin seda mäe taustal pildistama. Puu oli veel võrdlemisi hädine, aga mõned rahuldavad pildid sain. Kuid ühtegi “miljonivõtet” ma ei saanud. Oma silmaga Fuji mäe nägemine oli võimas vaatepilt – mägi oli ilus ja suursugune. Pildil näeb ta välja nagu väike udune küngas. Natuke meenutas Kuu pildistamist – kui silmaga näeb mõnikord Kuu päris suur ja äge välja, siis pildil on see ainult väike kollane ring.

Vaatamata kriitikale piltide suhtes tegin neid päris palju (mälestuseks ikkagi head). See tähendas, et jäin pidevalt seisma ja ühel hetkel hakkas räigelt külm, eriti käsivartel. Tõstsin tempot, et sooja saada. See aga tähendas, et ühel hetkel hakkas väsimus tulema, sest kiiresti on palju raskem joosta. Õnneks olin distantsi pikkust õigesti hinnanud ja jõudsin pärast ligi 23km pikkust jooksu hotelli tagasi.

Vahepeal oli ka hotelli akna vaade paremaks läinud (tänu ilmale), aga tipp oli veel pilvede sees. Läksime Andresega hotelli onseni soojenema. See oli senistest onsenidest kõige kesisem. Seal oli vaid kaks kuuma veega basseini – üks sees, teine väljas. Visuaalselt nägi see siiski viisakas välja. Eriliseks üritati seda teha vaatega Fuji mäele, aga miskipärast oli selle disaininud mingi idioot. Alumine äär oli täiesti läbipaistmatu, keskel oli poolläbipaistev ja ainult üleval oli normaalne läbipaistev klaas (mis kippus siseruumis uduseks minema). See tähendas, et basseinis istudes nägi mäge suhteliselt kehvasti. Isegi väljas oli sama lahendus, kuigi seal oleks võinud üldse klaas olemata olla või vähemalt mingi aken, et segamata mäge vaadata. Soola puistas haava peale fakt, et vahepeal olid kõik pilved ära hajunud ja nägime esimest korda oli näha Fuji mäe tippu.

Mul olid jalad pärast jooksu päris väsinud, seega onsen oli päris mõnus. Vee temperatuur oli natuke jahedam, kui eelmises hotellis ja seega oli seal palju mugavam olla. Pärast onseni hotellituppa jõudes olin nii väsinud, et oleks võinud kohe magama jääda. Otsustasin isegi õhtusöögiks loobuda ning sõin selle asemel ühe šokolaadi ja jõin limonaadi. Kuid magama ei saanud minna – vaja oli planeerida järgmise päeva tegevusi.

Nimelt tekkis mõte minna päikese tõusul (või selle lähedal) Fuji mäge vaatama. Sinna saamine ei olnud niisama lihtne, sest nii vara ühistransport ei liigu ja tunnine jalutuskäik öösel 1 kraadise temperatuuriga liiga kutsuv ei olnud. Lõpuks läksin hotelli vastuvõttu takso kohta uurima. Sain teada, et sellisel kellaajal töötab neil ainult üks takso, mis oli juba broneeritud. Esimene vaba aeg oleks alles 6:30 (päike tõuseb siin 5:20 kandis). Arutasime grupiga ja see tundus meile sobiv. Hotellitöötaja helistas kuskile ja ütles, et 6:30 ikka ei saa, saab 7. Ütlesin, et see on ka ok. Töötaja helistas uuesti kuskile ja ütles, et saab ikka 6:30 ka. Olime nõus. Ilmateade (mis on meid seni korduvalt alt vedanud) lubab homseks selget päeva ja loodame hommikul vara Fuji mäe tippu näha. Eks näis, kuidas meil läheb.