Timmu Jaapanis

Päev algas hommikusöögiga, mis oli sarnane eelmisele päevale. Magustoiduks oli muuhulgas puuvilja salat, aga põnevaks tegi selles olevad peaaegu läbipaistvad tarretisetükid. Selgus, et tegu on Jaapani magustoidu mitsumamega. Läbipaistvad tükid olid agar-agar želee, mis on tehtud punavetikatest või adrust. Väga hea oli.

Aeg oli taaskord järgmisse linna kolida. Ees ootasid Matsumoto, Fuji ja lõpuks Tokyo. Kuna Matsumotos ja Fujis veedame vaid ühe öö ja reisimist tuleb omajagu, siis olime otsustanud kohvrid Tokyosse ette saata. Tokyo hotelli sisse registreerimine on minul ja Andresel alles 10. aprillil ehk sinna oli neli päeva aega. Pakkisime oma seljakotid vastavalt – et vahepeal kohvreid vaja poleks. Tokyosse jõuame juba 8. aprillil, nii et vajadusel peaksime kohvritele ligi pääsema. Nagano hotellist kohvrite saatmine oli miskipärast palju keerulisem kui eelmine kord Kyotos. Minu ja Andrese õnneks andis Riho oma kohvri esimesena ära, seega tegi ta suurema seletamise ära. Me lihtsalt ütlesime, et tahame enda asjad samasse hotelli saata. Hotelli töötaja helistas Tokyo hotelli, et kontrollida, kas me ikka ööbime seal. Kui eelmine kord pagasit saatsime, siis seda kontrolli ei tehtud. Saime kohvrid kenasti ära antud.

Huvitav vahemärkus – Nagano hotelli fuajee asus 4. korrusel. Muidu poleks sellest hullu, aga iga kord kui tahtsime oma 6. korruse toast esimesel korrusele või vastu pidi sõita, peatus lift miskipärast 4. korrusel, avas uksed, sulges need ja sõitis edasi. Ei midagi hullu, lihtsalt veidi tüütu. Hotellis oli veel eraldi lift esimese nelja korruse jaoks, mis teoorias on kiireim variant fuajeest välja pääsemiseks. See oli ka oluliselt väiksem. Pressisime end neljakesi sinna sisse, aga lift sõitma ei hakanud ja uste avamise nupu tuli oli aktiivne. Proovisime korduvalt uste sulgemise nuppu vajutada, aga asjatult. Lõpuks arvasime, et äkki oleme liiga rasked ja astusime Andresega liftist välja. Siis hakkas lift Riho ja Kaidi jaoks tööle. Ei oska öelda, kas see oli kuidagi massiga seotud või mingi juhuslik viga. Esimesel korrusel nägin veel ägedat koristajat, kellel oli akutoitel tolmuimeja seljakotina seljas ja puhastas sellega põrandaid.

Matsumoto asub Naganost umbes 70km kaugusel. Sinna väljub ekspressrong iga tunni tagant ja mõni tavarong tihemini. Jaama jõudes oleks me pidanud ekspressrongi ootama 45 minutit, mis on meie senise kogemuse põhjal tavatult palju. Kiirustades oleksime jõudnud ka tavarongi peale, kuid see sõitis 45 minutit kauem ehk kohale jõuaksid need samal ajal. Seega otsustasime rahulikult võtta ja ekspressrongiga minna. Nende rongide piletisüsteem on veider, sest sisuliselt on vaja kahte piletit: tavapilet, mis katab vahemaa punktist A punkti B, ja ekspresspilet, mis on lisatasu kiiruse eest. Tavapileti hind on eri liinidel sama, antud juhul 7.5€. Ekspressipilet oli umbes 10€ lisaks. Me ei hakanud pikemalt süvenema ja viipasime end IC kaardiga rongijaama väravatest sisse.

Kuna mu IC kaardil hakkas raha otsa saama, otsustasin seda juurde laadida. Eelmine kord olin kasutanud multifunktsionaalset piletiautomaati, kus sai sisuliselt kõike teha – IC kaarti osta, raha olemasolevale kaardile juurde laadida, üksikuid pileteid osta jne. Nagano jaamas oli raha laadimiseks aga spetsiaalne masin. Juhtmevaba laadija välimusega alusele tuli oma IC kaart asetada, mille peale näitas masin konto jääki. Siis sai masinasse sisestada 1000 jeeni (ainus kupüür, mida see vastu võttis, ~6€) ja mõne sekundi möödudes oli raha kaardile kantud. Selle peale hakkas masin nii kõvasti piiksuma, et arvasin, et midagi läks valesti. Kui IC kaardi aluselt eemaldasin, siis piiksumine lakkas ja tegelikult kõik õnnestus. Kordasin protseduuri ühe korra veel. Algselt plaanisin rohkem raha laadida, aga kuna 1000-jeenised said otsa ja sel hetkel kontojäägist piisas, ei hakanud uurima, kus väiksemaid kupüüre vahetada.

Kuna rongi väljumiseni oli aega, läksin jaamas olevasse ooteruumi. Need on üsna tavalised Jaapani raudteejaamades – eraldi ruumid, kus on palju istmeid ja saab oma järgmist rongi oodata. Olin mõttes harjunud, et rongid väljuvad Jaapanis nii tihti, et rohkem kui 5 minutit enne rongi väljumist pole mõtet perroonile minna. Kuid Nagano on väike koht ja siin nii suurt liiklust ei ole. Rong saabus 15 minutit varem. Sarnaselt kiirrongidele olid ka siin eraldi vagunid reserveeritud ja reserveerimata kohtadega reisijatele. Pileteid polnud me ette ostnud ja leidsime vabad kohad reserveerimata istekohtadega vagunis. Vagun oli viisakas – piisavalt jalaruumi, sülearvuti kandik ja kõik muu harjumuspärane oli olemas. Kohti jätkus samuti – rohkem kui pooled kohad jäid lõpuks vabaks.

Ühel hetkel, natuke enne Matsumotosse jõudmist, hakkas üks töötaja rongis pileteid kontrollima ja müüma. Me ei saanud aru, mida ta teeb, sest olime harjunud metrooga, kus sõiduõigust kontrollitakse ainult jaamade väravates – rongides/metroodes mingit lisakontrolli ei toimu. Põnevusega jälgisime, kuidas töötaja järjest meie poole liigub. Ühel hetkel koputas talle teine töötaja õlale ja mõlemad liikusid meist mööda järgmisse vagunisse. 25% meie vagunis olevatest reisijatest jäi koos meiega kontrollimata. Me ei osanud sellest midagi arvata ja läksime Matsumotos peatusest maha. Kui end läbi väravate viipasime, nägime, et sõit maksis meile vaid 7.5€ ehk tavapileti hinna jagu. Siis saime aru, et ega jaama väravad ei tea, kas me sõitsime tavalise aeglase rongiga või kiire ekspressrongiga. Kahe värava läbimise vahe järgi saaks teoorias midagi järeldada, aga meie läksime esimest väravast nii vara läbi, et ajaliselt oleksime me võinud ka aeglasema rongiga tulla. Ilmselt tegeleski rongis olnud töötaja ekspressrongi lisapileti müügiga, aga miskipärast ta kõiki ei kontrollinud. Mul tekkist teooria, et nähes nelja välismaalast, otsustas kontrolör järgmisse vagunisse minna, sest kõiki ta nagunii ei jõua kontrollida, aga kohalike kontrollimisega suudab ta rohkem inimesi teenindada (keelebarjääri tõttu). Meie ei kurtnud – saime kiiresti ja odavalt Matsumotosse.

Taaskord on meie hotell rongijaamale lähedal, seega olime umbes 5minutilise jalutuskäiguga hotellis. Kell oli alles 11, aga tuppa pääseb alates kolmest, seega jätsime oma kompsud hotelli hoiule. Kui mõnel pool võetakse lihtsalt asjad vastu ja pärast näitad näpuga, mida tagasi soovid, siis siin oli asi süsteemsem. Küsiti nime, kontrolliti, kas broneering on olemas ja siis märgiti, mitu kotti või kohvrit iga nimi hotelli jättis. Saime isegi kviitungi selle kohta.

Edasi liikusime Matsumoto lossi poole. Loss on eriline, sest see on üks väheseid originaalselt säilinud Jaapani losse – paljud on aja jooksul kas tules või sõdades hävinud, kuid hiljem taastatud. Loss ehitati algselt 1504. aastal, aga oma praeguse kuju ja nime sai see 16. sajandi lõpul. Väljast paistab see viiekorruseline, aga tegelikult on seal ka peidetud kuues korrus, mis tehti kaitseotstarbel – vastane ei teadnud lisakorrusest ja sattus rünnaku ajal segadusse. Lossi erilisust näitas ka keskmisest kõrgem sissepääsu tasu – 8€. Lossi ümber oli park, mis seni nähtudega võrreldes oli pigem tagasihoidlik.

Lossi sisse saamiseks oli päris pikk järjekord. Ühest uksest lasti umbes iga minuti tagant inimesi 4-5 kaupa sisse, teisest tuli umbes samas tempos neid välja. Lossi ei tohtinud jalanõudega minna – igale külastajale anti kilekott, kuhu oma jalatsid panna ja neid tuli terve aja endaga kaasas vedada. Enne minekut hoiatati ka väga järskude ja kõrgete astmetega treppide eest, mis meie õnneks tähendas, et 3 vanemat prouat, kes olid järjekorras meist ees, otsustasid selle peale külaskäigust loobuda. Naiivselt arvasin, et kuna õues olime järjekorras juba seisnud, siis lossis saab vabalt liikuda. Praktikas oli kogu lossi näol tegu päris hea järjekorra simulaatoriga.

Esimestel korrustel oli veel kõik normaalne. Seal oli väike tulirelvamuuseum – vanad püssid ja püstolid, mida samuraid (ja teised sõdurid) kasutasid. Liiga palju sellesse ma ei süvenenud, aga silma jäid väikesed peidetud relvad, mis olid muuhulgas disainitud näiteks mõõga käsipuu sisse mahtuma.

Alates kolmandast korrusest hakkas edasi liikumine väga vaevaliseks muutuma. Pudelikaelaks olid need samad trepid, mis kohati olid 60 kraadise nurga all ja 40cm kõrguste astmetega. Samuti olid need viimastel korrustel väga kitsad ja samast trepist pidid inimesed üles ja alla käima. Miskipärast oli külastajate seas väga palju vanainimesi, kes üsna aeglaselt treppidel liikusid. Terve see aja olime sokkides, lossi aknad olid avatud ja päris külm tuul puhus läbi lossi. Seega hakkas päris jahe, eriti jalgadel. Samuti polnud kõrgematel korrustel enam midagi vaadata. Isegi viimasel korrusel ei olnud midagi erilist, lihtsalt vaade välja oli natuke parem. Samas rõdule täiesti avatud vaadet nautima meid ei lastud – sai ainult läbi väikeste akende Matsumoto linna uudistada. Linnavaated liiga eriline polnud, päästvaks faktoriks olid taustal laiuvad mäed. Alla tulek võttis samuti aega, kuid oli kiirem, kui üles minek. Olles juba omajagu templeid ja losse näinud, siis ei tundunud Matsumoto loss kuidagi eriline. Külastajana on raske aru saada, kas mingi hoone on originaal või väga hästi taastatud. Kui siis selle järgi, et taastatud hoonete külastamine on palju mugavam, sest 400 aasta vanune arhitektuur ei ole piiravaks faktoriks. Ostsime mõned suveniirid ja läksime süüa otsima.

Nagano prefektuur (kus asuvad Nagano ja Matsumoto linnad) asub mägises piirkonnas, kus oli ajalooliselt riisi kasvatamine raskendatud. See-eest tatar kasvab hästi karmis mägikliimas. See tähendab, et piirkond on kuulus soba ehk tatranuudlite poolest. Nii otsustasime neid proovima minna. Sõbra (loe: ChatGPT) soovitusel jõudsime restorani nimega Kobayashi Soba. Taaskord ootas meid ees paber, kus sai ennast järjekorda lisada. See süsteem oli jälle natuke omamoodi. Kõigepealt kirjutasime oma nime ja grupi suuruse tabelisse. Mingi aeg tuli välja teenindaja, kes fikseeris kõik kirja pandud grupid ära. Ja sellest veel hiljem pääsesime lõpuks restorani. Õnneks oli vahepeal päike välja tulnud ja oli täitsa mõnus päikese käes istuda ja oodata.

Enamasti kulgeb Jaapanis pärast lauda istumist edasine teenindus päris kiiresti – tuuakse menüüd, saab söögid ära tellida ja need tuuakse ka üsna kiiresti lauda. Kobayashi Soba oli senistest tunduvalt aeglasem. Sellest sai ka teenindaja aru, kes vabandas viivituse pärast. Mina tellisin seti nimega Kamo, mida menüüs kirjeldati kui külm soba pardi ja ja sooja dipikastmega. Praktikas toodi uhkel alusel hunnik külmi nuudleid ja keskmise suurusega kausis soe supimoodi asi, kus oli pardilihad ja maitsetaimi. Samuti toodi eraldi kausis soja. Teenindaja instrueeris, et tuleb võtta nuudleid, neid ühte või teise kaussi kasta ja siis süüa. Mina eelistasin sooja kaussi, sest külmad nuudlid külma sojakastmega ei olnud nii head. Pardiliha leemes soba oli päris hea.

Jaapanis antakse enamasti toidu kõrvale tasuta juua – peamiselt vesi või matcha tee. Siin pakuti kuuma soba teed. See oli minu arust päris jube, aga Rihole ja Andresele meeldis. Menüüs oli ka kohaliku sake valik ehk 5 väikest pitsi erinevat saket. Andres ja Riho võtsid selle ning said maja poolt kuuenda pitsi kirsiõie saket lisaks. Kõige rohkem kiideti ja paluti blogis eraldi välja tuua saket nimega Hitogokochi. Kirjelduse järgi toob see välja riisi originaalse magususe, mis väljendub nii aroomis kui maitses. See peaks olema ideaalne valik toidu kõrvale.

Kui läksime tasuma, küsis teenindaja, kust me pärit olema. “Estonia” talle vist liiga palju ei öelnud, aga kuna Jaapanis on kombeks alati tänada, uuris ta, kuidas “arigato” ehk aitäh eesti keeles on. Kordasime seda talle paar korda. Ma küll arvasin, et ega ta meist aru ei saanud, aga pärast maksmist ütles ta täiesti selgelt eesti keeles “aitäh”.

Kuna pärast sööki oli magusaisu, jalutasime natuke Newate’i ostutänaval, mis on lühike poetänav Metobe jõe ääres. Enne 18. sajandit oli see tühi plats, aga pärast lähedal asuva pühamu ehitamist hakkasid palverändurid seda kasutama. Linnainimesed nägid selles ärilist võimalust ja lõid tänava äärde poode. Newate tänava sümboliks on konnad, kes kunagi oma helidega inimesi lõbustasid ja keda nüüd erinevate kujude ja suveniiridega mälestatakse (konnad kadusid sealt kandist pärast 1959. aasta taifuuni).

Käisime tänava läbi ja leidsime endale taiyakid – kalakujulised seest täidetud küpsetised. Mina võtsin punaste ubadega, teised šokolaadiga. Ubadega versioon mulle väga ei meeldinud.

Kell hakkas kolmele lähenema ja liikusime tagasi hotelli. See hotell on eriline kahel põhjusel. Esiteks on seal on onsen, mida plaanisime õhtul külastada. Aga veider oli ka fakt, et kohe sisenedes tuli välisjalanõud ära võtta ja sokkides edasi liikuda – sarnane süsteem nagu Osaka SpaWorldis. Tundub, et jalatsite ära võtmine on tänase päeva märksõna. Jalanõud jätsime kohe sissepääsu kõrval olevatesse kappidesse, mis lukustati võtmega. Nüüd peab lihtsalt enne toast väljumist lisaks uksekaardile ka jalanõudekapi võtme kaasa võtma. Aga mulle see lahendus täitsa meeldib – päris mõnus oli hotellis sokkides või paljajalu ringi kõndida.

Sisse registreerimine läks kenasti ja meie varem hotelli jäetud asjad olid juba tubadesse toimetatud. Toad ise olid senistest kõige uhkemad. Tuba oli väga suur (vähemalt Jaapani mõistes) ja seal oli üksjagu disainielemente (väikesed kujukesed ja kunsttaimed). Seitsmenda korruse vaade rongijaamale on ka oluliselt parem kui senistes hotellides.

Pärast väikest puhkust läksime Andresega hotelli onseni testima. Panime selga hotelli pidžaamad (meie kutsusime neid kimonoteks) ja sõitsime liftiga 10. korrusele, kus onsen asus. Süsteem oli sama nagu eelnevates onsenides (täiesti alasti; mehed-naised eraldi). Nagu kogu hotell, oli ka onsen väga ilus ja stiilne, aga funktsionaalsuselt senistest kõige kesisem. Seal oli kaks umbes 42-kraadise veega kuuma basseini, millest üks asus õues lageda taeva all. Lisaks veel 14kraadise veega külma bassein, aroomidega leilisaun ja paarkümmend pesemiskohta. Esimest korda sai Jaapani saunas leili visata, kuid ka see oli reguleeritud. Nimelt oli saunas liivakell ja õpetus, et tuleb visata 2 väikest kulbitäit, panna liivakell tiksuma ja alles siis võib uuesti leili visata. Keegi ei takistanud rohkem leili viskamist, aga kindlasti oleks seda ebaviiskaks peetud. Juba teist korda nägin Jaapani saunas minutikella. See on sarnane tavalise analoogkellale, kuid sellel puudub tunniseier. Sekundiseier liigub tavapäraselt, aga minutiseier teeb täisringi 12 minutiga ehk tavapärased tunninumbrid tähistavad nüüd hoopis minuteid. See aitab saunas olles aega mõõta. Loomulikult oli saunas telekas, kus käis mingi suvaline telekanal. Telekamõte tundub iseenesest lahe, aga siis võiks seal olla mingi temaatilisem sisu (mõni loodussaade näiteks) või vähemast kanal, kus iga 10 minuti tagant reklaami ei tule.

Onsenis oli vähe rahvast – peale meie 2-4 inimest. Seega saime rahulikult mõnuleda ja ruumipuudust polnud. Kahjuks polnud seal ühtegi sooja, aga jahedama veega basseini (36-38 kraadi). Mingil hetkel muutusid kuumavee basseinid liiga kuumaks, aga endiselt oleks tahtnud soojas vees mõnuleda. Siis ei jäänudki muud üle, kui üritasid temperatuuri reguleerida poolenisti basseinis istudes – poolel kehal oli kuum, teisel poolel lihtsalt soe (või väljas tuule käes kohati isegi jahe), aga keskmiselt oli hea. Oleks eelistanud ka klaasist seinu, et natuke kümnenda korruse vaadet nautida. Mingid tillukesed aknad seal olid, aga nendest välja nägemiseks pidi täpselt õiges kohas istuma. Siiski on need pigem väikesed probleemid ja üldiselt oli tegu mõnusa spaaga. Äge oli ka seal olev tualett – ust avades tõusis prill-laud automaatselt üles.

Pärast lõõgastumist oli kõht tühjaks läinud ja läksime välja süüa otsima. Leidsime üsna veidra koha, kus oli väga palju istekohti ja 6-7 töötajat tegeles toitude valmistamise ja teenindusega. Aga kuna kell oli hiline, siis kliente oli seal vähe – sisuliselt oli töötajaid rohkem kui kliente. Kuigi koht tundus peamiselt sushi restoran olevat, oli seal menüüs päris palju teisi tooteid ja kogu pilt oli üsna kirju. Valisime mõned suuremad ja väiksemad sushisetid.

Toidu saabudes selgus minu üllatuseks ja meelehärmiks, et sushirullid olid kõik tehtud wasabiga. Mulle wasabi ei meeldi ja seega see sushi mulle meelt mööda polnud. Minuga nõustus ka Kaidi. Samas Riho ja Andres nautisid väga. Menüüst ma välja ei lugenud, et sushid on wasabiga. Küll aga oli seal selgitav tekst, et sushi puhul on võimalik teha erinevaid valikud, muuhulgas wasabi kohta. Meile seda valikut ei pakutud ja enne tellimist ei osanud selle kohta küsida ka. Miskipärast oli vaikimisi valik wasabiga.

Teiste meelehärmiks on Jaapanis magustoitudega kehvasti. Nimelt sooviksid nad einet millegi magusaga lõpetada, aga paljud kohad ei paku üldse magustoitu ja kui pakuvad, siis piirdub see tihti ainult jäätisega. Meie õhtusöögikoht oma kirju menüüga oli erand ja võtsime kõik endale šokolaadifondandi jäätisega. See oli väga hea (ja ilma wasabita). Andres proovis Jaapani mulliga saket nimega Mio, mida palus blogis kiita.

Tehniliselt on onsen avatud kella kümneni hommikul ja saaksime veel seal mõnuleda, aga tõmbasime päevale joone alla, et järgmise päevaks välja puhata. Tõotas tulla senise reisi pikim rongi- ja bussisõit järgmisse hotelli Fuji mäe jalamile.