Üle viie päeva saime jälle Andresega hotelli hommikusööki nautida ehk ei pidanud hommikul kohe välja minema. Kui enamast on hommikusöögi aeg 3-4h pikk, siis Nagano hotellis tuli sisse registreerimisel valida, kas tahad hommikusööki varem (7-8) või hiljem (8-9.30). Kuna meil kuskile kiiret pole ja hommikuti on magus uni, valisime hilisem variandi. Hommikusööki pakuti tuttava Rootsi laua stiilis. Äge lisand oli kaart, mis selgitas, kus kohas mis roog asub. Siiski on lihtsam ringi käia ja oma silmaga roogasid vaadata, kui kaardi järgi süüa otsida. Paljud toidud olid juba tuttavad Osaka hotellist, aga oli ka erinevusi. Üks tähelepanuväärsemaid oli praekartulid – neid polnud ma Jaapanis oldud üheksa päeva jooksul kuskil näinud. Kuna lisaks väikestele kaussidele oli seekord valikus ka suur taldrik, unustasin sel hommikul kõik jaapani traditsioonid: võtsin suure taldriku, kuhjasin selle toitu täis (kaasaarvatud praekartuleid) ja sõin noa ning kahvliga. Toit oli hea, aga mitte midagi erilist.
Päevaplaan nägi ette lumeahvide külastust Jigokudani Ahvipargis. Sinna läks ekspressbuss iga 70 minuti tagant ehk päris suvalisel hetkel bussile ei saanud minna (kuigi vahepeal väljus ka aeglasemaid busse). Kui me söömise lõpetasime, oli järgmise bussi väljumiseni umbes 15 minutit. Kuna meie hotell on kohe Nagano jaama kõrva ja sisuliselt näeme hotelli aknast bussi platvorme, ei hakanud me Andresega kiirustama. Välja jõudes selgus, et meie buss väljub hoopis teiselt poolt jaama. Tegime mõned kiiremad sammud, kuigi aega tundus endiselt piisavalt olema. Kuid siis tegime veel ühe vale pöörde ja läksime päris suure ringiga õige bussiplatvormi poole. Juba kaugelt nägime arvestatavat inimeste järjekorda, aga õnneks mitte veel bussi. Peagi saabus ka buss ja umbes minut hiljem jõudsime meie pärale.
Kuna ahvipark asus linnast väljas, oli tegu kaugliiniga ehk kogesime jälle uut viisi, kuidas pileteid osta. Nimelt toimetas seal 4 jaapanlast. Esiteks bussijuht, kes ladus bussi reisijate kohvreid ja suusavarustust (sama buss sõitis edasi kuskile suuskuurorti). Järgmiseks oli seal 2 piletimüüjat, kellelt saime 12€ eest bussipiletid lunastada, ja veel üks tegelane, kes organiseeris kogu asja (näiteks suunas inimesi piletit ostma, kui nad ilma piletita üritasid bussi tulla). Buss oli väga sarnane Eesti kaugliini bussidega (40-60 kohta) ja meil oleks bussijuht üksi 4 inimese töö ära teinud. Piletimüüjad bussile ei läinud, seega nemad said oma tööd juba enne bussi saabumist teha, kuid sellele vaatama väljus buss umbes 5 minutit lubatust hiljem. Piletite kontroll toimus miskipärast alles sõidu lõpus.
Bussisõit ise oli sündmustevaene. Bussiaknast sai natuke uudistada Jaapanit ja kaugel paistvaid mägesid. Nagu ühistranspordis ikka, rõhuti ka bussis vaikusele – näiteks oli silt, mis palus kontrollida, et ega kõrvaklappides ei mängiks heli nii valjult, et see võiks teisi reisijaid segada.
Sihtpunkti kohale jõudes näitas üks nool lumeahvide suunas ja hakkasime sinna poole minema. Ilm oli väga kena. Päike paistis, pilvi polnud. Temperatuur oli 10 kraadi juures, päeva jooksul tõusis veel. Kui enne reisi oleks keegi sellist ilma pakkunud, oleksime pettunud olnud, aga pärast viimaseid pilviseid päevi ja külmi õhtuid oli tegu väga meeldiva ja nauditava ilmaga.
Nagano ise asub umbes 300m kõrgusel merepinnast, aga nüüd olime jõudnud ligi 700 meetri kõrgusele ja pidime veel 100 tõusumeetrit ning mõned kilomeetrit jalgsi läbima, et ahvideni jõuda. Sinna viis metsarada, mida ümbritsesid väga võimsad puud. Rada ise oli päris mudane – oleks seda teadnud, oleks õiged jalanõud jalga pannud. Kokkuvõttes midagi hullu ei olnud, aga mõnedel lõikudel turistid ikka valisid hoolikalt, kuhu astud. Puhaste jalanõudega ei saanud sealt keegi läbi. Kui suurem osa teest oli läbi, jõudsime orgu, kus oli päris äge Shibu no Jigokudani geiser. Infotahvel ütles, et erinevalt paljudest perioodiliselt purskavatest geisritest purskab see kogu aeg ja veejuga võib kuni 20m kõrgusele ulatuda. Meie küll välja purskavat vett ei näinud, aga valget auru tuli sealt lakkamatult. Jigokudani ise tähendab otsetõlkes Põrgu orgu (Hell’s vally). Seda nime kasutatakse tihti vulkaaniliselt aktiivsete alade jaoks.
Ronisime viimasest trepist üles ja olimegi ahvipargis. Pilet maksis 5€ ja sellega tuli kaasa suuline õpetus ahve mitte puutuda või toita. Kujutan ette, et piletimüüjal võib päris tüütu seda hoiatust igale külastajale päev otsa ette vuristada. Jaapanis on miskipärast selline kohati ebavajalik ja dubleeriv suhtlemine tavaline. Eriti silmatorkav on see ühistranspordis. Näiteks Kyotos bussiga sõites annab automaatse teadustaja hääl põhiinfo edasi (saabuv peatus, järgmine peatus, üldised bussis käitumise reeglid). Kuid sellele lisaks jutustab bussijuht kogu aeg midagi jaapani keeles. Täpselt ei saa aru, aga näiteks ütleb ta midagi, kui jääme punase tulega seisma või hakkame uuesti sõitma (võimalik, et hoiatab kiirenduse eest). Samuti tänab bussijuht igat mahaminejat isiklikult. Ehk kui 10 inimest läheb bussist maha, siis peab vaene bussijuht ütlema “Aitäh teile!” 10 korda järjest.
Jigokudani Ahviparki läksime me jaapani makaake ehk lumeahve vaatama. Samu elukaid nägime ka Kyoto ahvipargis bambusemetsa lähedal. Siis ei osanud neid lumega kuidagi seostada. Nüüd õnneks oskasime. Kuigi oli kevadine soe ilm, siis selles pargis oli mõnes kohas lumi maas ja sai ka mõned nimeväärilised lumeahvi pildid teha. Suures osas oli siiski pilt kevadine ja lumevaba. Äge oli vaadata ringi jooksvaid ja müravaid ahve. Suurem osa hoidis rahvast natuke eemale, aga üsna tihti jooksid nad rahvamasside vahelt läbi. Äge oli ka kuumaveebassein, kus ahvid ennast leotasid. Talvel lume ja jääga oleks vaatepilt veelgi ägedam, aga me jäime külastusega igal juhul rahule.
Kui olime tükk aega ahve jälginud ja pildistanud, liikusime tagasi bussiparkla juurde. Tagasi alla jõudes nägin majakest, mis müüs ja rentis talvevarustust metsarajal liikumiseks. Tagantjärgi oleks võinud isegi mingid saapad laenutada, siis poleks enda omasid ära mäkerdanud. Puhastasime jalad (õnneks oli selleks otstarbeks läheduses hunnik veeämbreid ja harju) ja hakkasime uurima, kuidas tagasi Naganosse saab. Järgmise bussi väljumiseni oli umbes pool tundi, kuid rahvahulka vaadates me polnud kindlad, kas me üldse bussile mahume. Peatuses oli automaat, kust sai bussipileteid osta. Nagu tihti kombeks, oli automaadi juures töötaja, kes aitas selle kasutamisega ehk sisuliselt ütlesime me, kuhu me tahame minna ja töötaja vajutas meie eest nuppe. Muidugi oleks me ise ka hakkama saanud, lihtsalt aega oleks natuke rohkem läinud. Kui piletid olemas, läksime bussijärjekorda, et mitte sellest maha jääda. Kuid peagi tuli sinna töötaja, kes ütles, et suure rahvahulga tõttu telliti lisabuss, mis peaks kohe jõudma ja meid otse ilma vahepeatusteta Naganosse viima. Seega saime varem bussile ja varem koju tagasi.
Vahepeal oli Nagano ilm väga kenaks läinud – päike siras ja sooja oli 16 kraadi. Käisime hotellitoas jalanõusid vahetamas ja viskasime üleriided ära. Üle mitme päeva sai õues olla ilma jopeta. Võtsime suuna Zenko-ji templi poole. Sinna läksime linnaliini bussiga. Kui ajaliselt õige buss peatusesse saabus, oli sellel tekst “Out of service”. Bussipeatuses oli lisaks meile veel inimesi ja keegi ei reageerinud bussi saabumisele. Me polnud kindlad, kas tegu on mingi juhuslikult samasse kohta jõudnud bussiga või meie õige bussiga (ja kui see on meie buss, kas see töötab). Bussijuht vajutas tükk aega erinevaid nuppe kuni lõpuks hakkas buss näitama meile ootuspärast liininime. Samal hetkel ärkas ootav rahvas justkui talveunest ja hakkas bussi peale minema ja me järgnesime.
Olles harjunud Kyoto süsteemiga, läksid teised kolm bussi ja istusid maha. Ma aga märkasin, et mõned reisijad võtsid bussi sisenedes mingi pileti bussis ukse kõrval olevast masinast. Võtsin ka selle, aga ei teadnud mida edasi teha. Bussijuhilt uurides selgus, et selles bussis on sarnane süsteem metrooga ehk tuleb ära fikseerida nii sisenemine kui väljumine. Olemas oli ka IC kaardi võimalus, seega viipasime kõik oma Suica ja ICOCA kaarte ja istusime uuesti maha. Pärast 10minutilist sõitu olime sihtkohale piisavalt lähedal, et otsustasime lõpuni kõndida. Väljumisel viipasime uuesti IC kaarti ja olimegi 1 euro võrra vaesemad.
Zenkoji tempel on üks vanimaid budistlikke templeid Jaapanis (ehitatud üle 1400 aasta tagasi). Legendi järgi on seal peidus Jaapani esimene budakuju, aga keegi peale kõrgeimate preestrite pole seda näinud. Tempel on aastate jooksul mitu korda maha põlenud ja taastatud. Kuna Kyotos olime juba piisavalt templeid näinud, siis ei osanud me Zenkoji templist midagi erilist arvata ja ei hakanud templiruumide külastamiseks pileteid ostma. Väravad ja peahoone olid iseenesest vägevad.
Templi alal asuvas pargis olid väga ilusad õitsevad kirsid. Tegime mõned kohustuslikud pildid. Läheduses oli ka Joyama park ning lootsime seal veel kenamaid kaadreid näha. Praktikas oli tegu päris igava pargiga. Kuigi pargikaardi järgi peaks alal olema palju kirsipuid, olid need kõik raagus. Üldiselt oli park pigem hõre ja rohkem mõeldud perega pikniku pidamiseks kui turistidele imetlemiseks. Võib-olla mõnel teisel ajal on seal ilusam.
Liikusime tagasi tagasi templi juurde, sest seal läheduses oli ka väike tänavajupp, kus oli mitmeid ägedaid poode. Uudistasime neid, degusteerisime mõningaid tooteid ja hakkasime tagasi hotelli poole jalutama. Plaan oli teepeal midagi süüa võtta, aga midagi põnevat silma ei jäänud ja lõpuks jõudsime täitsa hotelli juurde. Kuna süüa oli vaja, astusime lõpuks ühte söögikohta sisse. Tellimine käis seal laual olevates tahvelarvutitest, aga teenindajal kulus 5 minutit, et menüü inglisekeelseks saada. Ka siis oli see lihtsalt Google Translate’iga tõlgitud ehk mõned nimed oli kummalised või lausa arusaamatud. Teenindaja tegi kiire tutvustuse pakutavast ja jättis meid valima. Umbes esimesed 10 kategooriat olid jookide päralt, aga siis leidsime ka gyozade valiku ja tellisime neid. Andres ja Riho tahtsid vürtsikaid gyozasid, kuid nad ei süvenenud liialt nimesse ja võttis menüüst esimese ettejuhtuva. Kui muidu olid gyozad head, siis pärast esimest vürstikat ampsu selgus, et nad tellisid “Põrgukuumad” (Hell’s spicy) gyozad. Tundub, et Põrgu on päeva läbiv teema. Mõlemad kannatasid ja higistasid, kuid suutsid suurema osa ära süüa. “Juhuslikult” sai neil enne kõht täis, kui kõik gyozad otsa said.
Pärast sööki meil rohkem plaane sel päeval polnud. Kell oli pigem varajane, aga kobisime ära hotelli, et järgmiseks päevaks puhata. Tundub, et Nagano ammendas ennast üsna kiiresti. Tegu on Jaapani mõistes väikese kohaga (365 000 elanikku) ja liiga palju õhtust tegevust (peale baarides istumise) siit ei leidnud. Oma osa on ka külmadel õhtutel, mis ei kutsu niisama ringi kondama ja ümbrust avastama. Minule andis see võimaluse blogiga järje peale jõuda. Homme liigume edasi Matsumotosse.
Timmu Jaapanis 