Timmu Jaapanis

Lõpuks jõudis kätte Kyotost lahkumise päev. Ühtlasi tähistab see punkti, kus kõik järgnev on minu jaoks uus. Paljusid Kyoto ja Osaka vaatamisväärsusi olin ma külastanud oma eelmisel reisil. Siiski olen senist reisi täiel rinnal nautinud. Piisavalt mitu aastat on mööda läinud, et tuttavaid kohti on põnev uuesti külastada. Omajagu olin juba unustanud ja see reis aitas mälu värskendada. Samuti on tore võrrelda, kuidas asjad on 8 aastaga muutunud (või samaks jäänud).

Algne plaan oli pärast Kyotot minna Naganosse. Nende kahe vahele jääb täpselt Kanazawa, mis ühest YouTube’i reisivideost silma jäi. Seega otsustasime teha poole päeva pikkuse peatuse seal. Kui Osaka ja Kyoto on üksteisele üsna lähedal, siis nüüd läksid vahemaad suureks – umbes 200km Kanazawasse ja sealt teine 200km Naganosse. Seega pidime kasutama Jaapani kiirronge. Meil tekkis väike segadus, kas ja millist piletit meil vaja on. Seni olime kasutanud ainult linnasisest transporti, kuhu saab suvalisel hetkel peale astuda ja maksmiseks viipekaarti kasutada. Kaugliini puhul see nii lihtsalt ei käi. Natuke uurides jõudsime otsusele, et ei hakka pileteid ette ostma. Selleks oli kaks põhjust: ühest küljest pelgasime kella peale minekut – esimest korda Jaapanis oleku ajal oleksime pidanud kindlaks kellaajaks kuskile jõudma. Teiseks peab ostetud piletid rongijaamas välja printima (ei saa lihtsalt QR koodiga rongile). Seega mõtlesime, et kui nagunii peab nuputama, kuidas piletimasinad töötavad, võime siis neid ostmiseks kasutada. Kolmas põhjus oli, et ka – saime tänase tegevuse homse varna lükata. Et mõistlikul ajal Kanazawasse ja lõpuks Naganosse jõuda, panime endale eesmärgi jõuda 9:11 rongile. Samas andis meie plaan meile võimaluse minna hilisema rongiga, kui mingeid probleeme tekib.

Seega ärkasime hommikul tavapäratult vara (enne kella seitset) ja panime oma viimased kodinad kokku (väärtuslikumad asjad jätsime endaga seljakottidesse, mitte ei saatnud kohvrites Naganosse). Hotellist välja registreerimine oli kiire ja läksime viimast korda Kyotos Matsuyasse hommikust sööma. Esimest korda märkasime seal ka hommikumenüüd – võib-olla oleme tavaliselt nii hilja sööma läinud, et hommikumenüüd enam ei pakuta. Võtsime sealt eined, sõime ära (toit oli hea) ja sõitsime bussiga Kyoto jaama, kus Riho ja Kaidi meid juba ootasid.

Nüüd oli vaja rongi pileteid. Kyotost otse Kanazawasse ei saa. Tuleb sõita Thunderbirdiga Tsurugasse ja sealt Shinkanseniga Kanazawasse. Thunderbird ja Shinkansen on 2 erinevat Jaapani kiirrongi tüüpi. Nad sõidavad kindlatel liinidel, näiteks Kanasawa ja Tsuruga vahel sõidab ainult Thunderbird, mis on aeglasem. Shinkansen on Jaapani kiirrongide lipulaev, mis sõidab olenevalt liinist 240-320km/h. Õnneks saime piletiautomaadist osta ühe pileti mõlema sõidu jaoks. Valisime sihtkoha (Kanazawa), vaguni ning istekohad. Vagun ja istekohtade puhul olid meil järgnevad valikud:

• reserveerimata kohad – vagunid, kus kiiremad saavad istuma (kõige odavam)
• reserveeritud kohad – istekohad tavaklassis
• roheline vagun (green car) – istekohad äriklassis
• gran class – esimene klass (mõnedel Shinkansenidel, kõige kallim)

Valisime Thunderbirdile reserveeritud kohad ja Shinaknsenil rohelise vaguni. Kuna jõudsime jaama piisavalt vara, võtsime piletid pool tundi varasemale rongile kui algselt planeeritud. Äge oli piletiga väravast läbi minek. IC kaardi viibutamisega olime harjunud. Nüüd torkasime oma füüsilised piletid samas väravas olevasse pileti pilusse ja müstilise kiirusega liikus see läbi värava ja ilmus 1.5m kaugusel uuesti välja.

Miskipärast arvasin, et kuna tegu on pikamaa liiniga, siis tuleb rong mõnda aega varem jaama ja saab juba varakult maha istuda. Aga Jaapanis sellist luksust ei ole, sest samalt perroonilt väljuvad rongid iga 3-5 minuti tagant. Seega käis rongile minek harjumuspäraselt – ootasime perroonil rongi, mitte vastupidi. Tavaklassi istekohad olid Thunderbirdil viisakad – ruumist puudust ei tundnud ja oli isegi alus läpaka jaoks. Natuke jälgisin vaateid rongi aknast, aga tihti sõitsime läbi tunnelite või varjasid vaadet kõrged piirded raudtee ümber, seega suurema osa ajast kirjutasin hoopis blogi.

Tsurugas oli meil umbes 9 minutit, et jõuda teise rongi peale. See oli piisavalt lühike, et tekkis kerge ärevus, kas jõuame kohale. Thunderbirdil olid viited Tsuruga jaama plaanile ja õpetus, kuidas ühelt perroonilt teisele jõuda. Liiga keeruline liikumine ei olnud, sest jaamas on ka palju suunavaid juhiseid ja paljud reisijad vahetavad täpselt sama moodi ronge ehk saab nende järgi minna. Ühes kohas tegime väikese vale pöörde, mis tähendas, et jõudsime valge vaguni juurde. Nimelt on rongid nii pikad, et isegi sama rongi erinevate vagunite juurde viivad jaamas erinevad teed. Aga kuna lõpuks on tegu ikkagi ühe rongiga, siis saab alati õige vaguni juurde jalutada (või valesse vagunisse astuda ja rongis õige koht leida). Igatahes jõudsime kenasti oma äriklassi vagunisse.

See oli tõesti uhke. Istmed olid palju suuremad ja jalaruumi oli rohkem kui küllalt. Samuti sai istme seljatoe ja jalatoe nurka muuta, peaaegu nagu Apollo Kino staaritoolidel. Sõit oli mõnus ja sujuv, kuigi vahepeal kihutasime 250km/h. Vagunis oli ka väga vaikne – nii rongi enda heli kui ka reisijate helide suhtes. Viimase kohta oli mitmeid hoiatusi ja juhiseid. Näiteks paluti telefoniga rääkimiseks minna vagunist välja ning isegi paluti jälgida, et sülearvutiga liiga valjult ei trükiks. Aeg-ajalt võis näha politseid rongis jalutamas. See pidavat olema tavapärane, et tõsta turvalisust ja ennetada probleeme. Jõudsime mugavalt ja turvaliselt Kanazawasse.

Jaamas tahtsime oma kompsud pagasikappi panna. Sinna oleks saanud ka oma suured kohvrid jätta, aga meile tundus lihtsam need otsa Naganosse saata, et ei peaks suuri kohvreid kaasa vedama. Tundus, et otsus oli õige, sest väga palju vabu pagasikappe ei olnudki. Me küll kõiki kappe ei kontrollinud, aga võimalik, et kui me oleks täisvarustuses Kanazawasse tulnud, poleks kõik ära mahtunud. Võtsime ühe suurema kapi ja toppisime selle ääreni oma kotte täis. Riho maksis oma Suica kaardiga kapi eest, sai kviitungi vastu ja läksime ära. Alles hiljem hakkasime mõtlema, et kuidas me kapi avame. Eeldasime, et kviitungil on kapi ust avav kood ja suundusime Kanazawa Lossipargi poole. Tee peal põikasime läbi Omicho turult, mis oli väiksem versioon Nikishi turust. Omicho turul oli kõige rohkem erinevaid mereande, aga natuke ka muud söögi- ja tarbekaupa.

Kanazawa tähendab otsetõlkes Kullast sood. Linn on tuntud oma kunsti, käsitöö ja toidu poolest. See on üks väheseid Jaapani linnu, mis pääses Teise maailmasõja pommitamistest ja on seetõttu säilitanud palju oma ajaloolisi ehitisi. Sellele vaatamata on suur osa Kanazawa lossist mitmeid kordi tules hävinenud ja taastatud on see vaid osaliselt. Lossi ümber on suur park. Meid köitsid kõige rohkem pargis olevad kenad valged kirsid. Pildistasime neid mõnda aega ja siis jalutasime taastatud lossi hoonete vahel ringi.

Järgmiseks läksime seal samas kõrval asuvasse Kenrokueni aeda. See kuulub paljude arvates Jaapani kolme kõige kaunima aia hulka. Aed loodi samal ajal, kui Kanazawa loss ja aia nimi tähendab tõlkes “kuue vooruse aeda” – see peaks ühendama ruumikuse, eraldatuse, kunstlikkuse, antiiksuse, veevoolu ja panoraamai. Kui tavaliselt on sissepääs ~2€, siis täna oli see tasuta. Nimelt saab igal aastal kirsipuude õitsemise ajal aeda nädala jooksul tasuta külastada, et nautida kirsiõisi.

Aed oli tõesti ilus. Seal oli klassikalisi Jaapani aia elemente – väikesed tiigid, saarekesed ja pügatud puud. Seal oli suuri ja võimsaid, ägeda kujuga puid. Ja muidugi oli seal palju kirsipuid, peamiselt valgete õitega. Aias toimus ka mitu fotosessiooni – pildistati kimonotes meest ja naist. Võimalik, et nad olid just abiellunud.

Pärast aia külastamist võtsime seal samas pakutavatest putkadest süüa. Mina sõin okonomiyakit ehk Jaapani soolast kapsapannkooki ja kanavardaid. Magustoiduks võtsin kullast lehega kaetud jäätis. Kanazawa on muuhulgas tuntud oma kullast lehtede tootmise poolest.

Kui kõhud täis, läksime Higashi Chaya piirkonda. Chaya ehk teemaja on restoranitüüp, kus geišad lahutavad külaliste meelt laulu ja tantsuga. Geišasid seekord ei näinud, aga nägime ägedaid hooneid ja palju erinevaid kuldseid tooteid: lehvikuid, söögipulki, erinevaid meigivahendeid jne.

Ilmaennustused olid endiselt ebatäpsed. Eelmine päev olime lootnud, et Kanazawas on selge ilm. Praktikas oli vahelduva pilvisusega ja natuke tuli isegi vihma. Temperatuur oli 10 ja 12 vahel, aga kui päikest just parajasti ei paistnud, oli ikka jahe. Seega otsustasime tagasi jaama minna ja Naganosse sõita.

Jaamas saime kenasti Nagano rongipiletid ostetud. Kottide kättesaamisega tekkis väike segadus, sest varem kätte saadud kviitungist mingit kasu polnud. Selgus, et on vaja viibata sama Suica kaarti, millega kapi eest oli makstud ja kapp avanes.

Esimese 8 päevaga olin Kyotos ja Osakas kogu ühistranspordi peale (kõik rongid, metrood ja bussid) kulutanud ~70€. See on minu arust päris odav, sest ühtegi päeva- või kombopiletit me ei ostnud ja sõitsime edasi-tagasi, kuidas tuju oli. Seetõttu tundusid Thunderbirdi ja Shinkanseni piletid üllatavalt kallid. Naganosse läksime samuti äriklassi piletiga, mis on 20-30% kallim kui tavapilet. Kogu reis Kyotost Naganosse maksis meil umbes 140€ ehk kaks korda rohkem kui kogu senine transport. Kui oleksime võtnud kõikidel rongidel kõige odavamad piletid ehk reserveerimata kohad (ja riskinud, et peame osa või kogu aja seisma), oleks kokku kulunud umbes 100€.

Seega on kiirrongidega reisimine pigem luksus ja seda näitab ka võrdlus Eestiga. Näiteks Kyoto ja Kanazawa vahemaa on umbes 200km ja sõit võttis ligi 2 tundi (ümberistumise ajaga). Seega on see võrreldav Tallinn-Tartu rongiga nii vahemaa kui kiiruse poolest, kuid hind on Eestis palju odavam (15€ vs 55€). Kanazawa – Nagano puhul selline võrdlus nii aus ei oleks, sest kuigi hind ikkagi mitu korda kallim, on ka reisi aeg 2 korda lühem.

Samuti on veider, et piletiautomaadist ostes sai pileti eest maksta ainult sularahaga. Pidime päris mitu 10 000 jeenist kupüüri masinasse panema, kui korraga neli piletit ostsime. Samal ajal pole mingi probleem suvalises toidupoes kaardiga maksta. Jääb mulje, et kuigi Jaapani kiirrongid on väga arenenud, siis piletisüsteem mitte.

Rongisõit ise sujus kenasti. Kaardilt vaatasime, et rong läheb ringiga – sõidab mööda ranniku äärt natuke liiga põhja ja siis keerab tagasi lõunasse Nagano poole. Rongi aknast ümberringi suuri mägesid nähes sai see müsteerium lahenduse. Kuigi päris tihti sõitis rong tunnelitest läbi, siis ilmselt kümnete kilomeetrite pikkuseid tunneleid on päris kallis teha ja odavam on väikese ringiga sõita. Igatahes saime edukalt Naganosse.

Huvitav erinevus oli rongijaama väravate värv – seni olime olnud JR West (Jaapani raudteefirma) piirkonnas, mis kasutab siniseid väravaid. Nüüd olime jõudnud JR East piirkonda, kus väravad on rohelised. Jaamast jalutasime otse hotelli – nimelt asub meie hotell jaamast kohe üle tee. See teeb ka edasised liikumised kergemaks – kohe meie lähedalt väljuvad rongid ja bussid. Hotelli sisse registreerimine läks hästi ja seekord ei pidanud isegi turisti maksu maksma. Kui meie ette saadetud pagasi kohta küsisin, öeldi, et see on juba hotelli toas. See oli positiivne üllatus. Negatiivne üllatus tuli hotelli tuppa astudes, sest Andrese kohvrit seal ei olnud. Sel hetkel mõistsime, et kuna tuba oli broneeritud minu nimele, siis said hotellitöötajad minu nimelt saadetud kohvri õigesse tuppa viia. Andrese nime kohta polnud hotellis mingit infot enne meie saabumist ja seega poleks nad saanud pagasit tupp ära viia. Läksime uurima ja saime Andrese kohvri kenasti kätte. Nüüd oleme targemad – tulevikus ilmselt võiks mõlemad kohvrid saata broneeringu tegija nimelt.

Võrreldes Kyoto hotelliga on Nagano hotell päris uhke. Üldiselt on Jaapanis ruumiga kitsas käes ja siis on kõik asjad siin väikesed – majad, autod, koerad jne. Kyoto hotell oli eriti väike – peale kahe voodi ja ühe laua sinna suurt midagi ei mahtunud. Seega polnud hotellis juba harjumuspäraseks saanud riidepuutoru või kappi riiete jaoks. Oli küll 4 riidepuud, aga need tuli sisuliselt väikese nagi otsa riputada. Samuti puudusid erinevad lisateenused nagu hommikusöögi võimalus või paki edasi saatmise variant. Tegu oli lihtsalt kohaga, kus magada. Positiivse poole pealt puudus Kyoto (ja ka Osaka) hotellides tüütu uksekaardi ja valgustuse süsteem, kus uksekaart tuleb spetsiaalsesse kohta panna, et toas elektrit saada. Naganos oli paraku see süsteem olemas. Kuigi Nagano hotellituba on suurem ja kogu teenindus tundub kvaliteetsem, siis riidekappi või sahtlit seal ikka ei olnud. Huvitava lisana olime juba mitmes hotellitoas näinud taskulampi, mis süttib automaatselt, kui oma pesast välja võtta. Ilmselt on see seotud kuidagi Jaapani maavärina ohuga.

Kui olime hotellitoad üle vaadanud, tegime ka väikese ringi ümbruskonnas, aga Naganos oli veel külmem kui Kanazawas ja seega kaua ei tahtnud seal jalutada. Nägime palju väikeseid izakaya restorane – need on pubid, kus käiakse pärast tööd lõõgastumas, nautides joogipoolist ja kergemaid eineid. Samuti nägime lumeinimesi – sedasi hakkasime me kutsuma kohalikke. Sest samal ajal kui meie seal külmetasime, jalutasid kohalikud poolpaljalt ringi. Kui Kanazawa kohta öeldakse kullalinn, siis Nagano kohta ütleks ma külmalinn.

Peagi hakkas kõht tühjaks minema ja oli vaja leida söögikoht. See oli keerulisem ülesanne, kui arvata võis. Esimesest kohast saadeti meid minema, sest see oli täis (järjekorra varianti meile ei pakutud). Järgmise koha puhul taheti iga inimese kohta 3.5€ sisenemise tasu, mis ei tundunud meile mõistlik. Kolmanda koha puhul ütles vaevu keelt oskav jaapanlanna, et neil pole inglisekeelset menüüd. Aga siis hüppas kuskilt välja üks palju lõbusam teenindaja, kes lubas meid aidata. Ta kohe küsis, kust me pärit oleme ning kaua Jaapanis ja Naganos oleme. Ta polnud just kõige soravam inglise keele rääkija, aga saime kenasti üksteisest aru. Selgus, et teenindaja oli pärit Vietnamist. Ta aitas meil menüüd tõlkida ja toite valida. Saime mingid kanavardad, gyozad ja kanatiivad. Toidud vastasid teeninduse kvaliteedile – jäime mõlemaga väga rahule. Pärast sööki läksime ära hotellidesse puhkama.