Hommikul äratas mind Andrese asemel Riho, kes juba pool kaheksa pakkus välja, et võiks bambuse metsa minna. Vedasime Andresega ennast voodist välja ja hakkasin uurima, kust hommikusööki saada. Leidsin lähedal asuva söögikoha, kuhu peagi sammud seadsime. Tegu oli ühe Jaapani populaarseima kiirtoidu keti Sukiya söögikohaga. See pakub eelkõige gyudonit, mis on riisikauss, mille peale on pandud veiseliha viilud ja sibulat. Mina võtsingi ühe tavalise kausi, Andres leidis endale meelepärase roa hommikusöögi menüüst. Mõlemal kulus eine peale umbes 3€ ehk toit oli väga odav, kõhtu täitev ja maitsev. Tõenäoliselt tuleme siia teinegi kord hommikust sööma. Võrdluseks: Osaka hotelli hommikusööki vabatahtlikult enam ei võtaks.
Pärast söömist saime Riho ja Kaidiga kokku ja hakkasime bambusemetsa poole liikuma. Sinna läksime trammi moodi asjaga, mis käitus üsna linnaliini bussidele sarnaselt – sõidul oli fikseeritud hind olenemata vahemaast, tasumine käis trammis väljumisel IC kaardi või sularahaga. Tramm ise oli väga retrohõnguline. Meie teekond algas trammi algpeatuses ja lõppes lõpp-peatuses, seega saime kohe istuma ja ei pidanud jälgima, mis peatuses maha minna. Tänu rööbastele sai tramm liikuda palju kiiremini kui buss, kuid erinevalt metroost pidi see ikka aeg-ajalt punase tule taga ootama. Trammi aknast nägime ka päris kenasid kirsiõisi, aga pildile neid ei saanud. Sarnaselt bussiga maksti sõidu eest väljumisel, aga kui me lõpp-peatusesse jõudsime, öeldi vähemalt 7 korda “no pay”, sest maksmine käis jaama automaatidest. Ilmselt oli mõte selles, et erinevalt tee ääres olevatest peatustest saab jaama paigaldada metroost tuttavaid väravaid, kus maksmine on kiirem (neid on rohkem kui üks viipeterminal trammis sees).
Ilm oli soojem ja tuulevaiksem, kui eelmine päev. Ilmateade lubas terve päeva päikest, aga see päris täppi ei läinud – kohati päike, kohati päris pilves. Temperatuur oli 12-14 kraadi ehk mitte päris selline, mida enne reisi ootasime, kuid võrreldes eelmise päevaga palju mõnusam.
Arashiyama (või ka Sagano) bambusemets oli väikese jalutuskäigu kaugusel, aga kaarti ei pidanud kohale saamiseks vaatama, sest turistide hulgad olid suured ja sai nende järgi sammuda. Bambusemets ise oli täpselt nagu 8 aastat tagasi ning kellelegi meist see liiga palju emotsioone ei pakkunud – kõik me olime sarnaseid või isegi võimsamaid bambuse metsi varem (kas Jaapanis või mujal) näinud. Metsa ümbruses oli ka teisi vaatamisväärtusi, mida läksime uudistama.
Natuke eemale jõudes vähenesid ka rahvahulgad ja olemine oli palju rahulikum. Tundus, et see oli mingi rikaste rajoon, sest oli näha uhkemaid autosid (näiteks Porchesid), majad ja aiad olid suuremad ning mitmetes aedades oli isegi näha uhkeid ja juba õites kirsipuid. Paraku suletud aedadesse sisse ei saanud, aga üle/läbi aia saime mõned pildid tehtud.
Edasi jäi meie teele Nison-in’i tempel. Selle juurde viis umbes 200m tee, mis oli üsna igav ja tühi, seega ei olnud eemalt näha, mis meid ees ootaks. Sissepääs oli tasuline ja esimese reaktsioonina oleksimegi edasi jalutanud, aga viimasel hetkel ikka ostsime piletid (3.5€) ja läksime uudistama. Templi reklaamtekstides kutsuti sinna vaikust ja looduse helisid kuulama. Antud juhul oli see isegi võimalik, sest turiste oli seal tõesti vähe. Vaikust aitas rikkuda mitme meetri suurune Õnnekell, mida me kõik kõlistasime. Templi alal oli palju kunagiste valitsejate ja nende perekondade hauaplatse.
Järgmiseks külastasime Okochi Sanso aeda, mille lõi 20. sajandi alguses tolleaegne kuulus filmitäht. Aias asus uhke pühamu (nagu Kyotos kombeks), aga muus osas meenutas see veidi ühe läbikäiguga labürinti. Ringi liikudes olime enamasti kahelt poolt ümbritsetud kõrgete põõsastega ja liikuda sai vaid mööda ette määratud rada. Üks koht meenutas veidi Eesti loodust – liivakruusane pinnas, väikesed kadakad ja männid (või midagi nende sarnast). Aeda läbiv rada oli piisavalt pikk, et kuigi sissepääsu juures oli vaja veidi rahva sees endale teed teha, siis pika peale inimesed hajusid ja lõpuks sai üsna omaette jalutada. Kokkuvõttes midagi väga erilist ei olnud.
Edasi seadsime sammud lähedal asuva ahvipargi suunas. Selleks pidime Hozu jõe äärde kõndima ja ikoonilise Togetsukyo silla ületama. Eelmise Jaapani reisi ajal plaanisime sellel jõel paadikruiisi teha, aga veidi varem toimunud taifuuni tõttu tol hetkel paadisõite ei tehtud. Seekord oli jõel näha mitmeid paate, kuid paadisõit jäi ära ka see kord, sest me lihtsalt polnud plaaninud seda teha.
Togetsukyo sild – Kuuületuse sild – ise ei tundunud eriline, aga sellelt on võimalik ilusaid vaateid nautida. Nautimisest oli paraku asi kaugele, sest sillal oli nii palju inimesi, et isegi mõistlikus tempos liikumine oli keeruline. Mõned kohustuslikud pildid ikka tegime ja sammusime edasi.
Ahvipargi pileteid lunastades näitas silt, et parki jõudmiseks kulub 20 minutit, mis tundus päris palju. Aga miskipärast ei mainitud (või me ei märganud), et tee on sisuliselt ainult üles mäge. Kuigi me saime lubatust kiiremini tippu, oli see korraliku trenni eest. Käekella andmetel hakkas päevane “ronitud korruste” arv lähenema kolme eelneva päeva korruste summale.
Tipus oli ilus vaade Kyotole, aga palju huvitavamad olid seal elavad makaagid. Kuigi erinevad sildid hoiatasid ja õpetasid, kuidas ahvidega käituda (näiteks ei tohi neid kükitades pildistada), siis praktikas ahvid ennast inimestest häirida ei lasknud. Mõned “poseerisid” kohe inimeste lähedal, teised veetsid aega natuke eemal. Aeg-ajalt jalutas mõni otse inimeste vahelt läbi, aga agressiivsust (näiteks asjade varastamist), mida mõnes teise riigi ahvipargis olen näinud, siin ei esinenud. Kõige rohkem ahve oli mäe tipus oleva majakese ümber, sest majas oli võimalik neid toita. Kuid see oli ka kõige turistiderohkem ja ebalooduslikum koht, seega sisse ma ei läinud. Eelmisel Jaapani reisil me ahve ei käinud vaatamas, kuid jalutasime samas piirkonnas ringi ja nägime ahvide eest hoiatavaid silte. Seega jälle midagi uut.
Kuigi samme ja korruseid oli selleks hetkeks kogunenud palju, on keha juba suurenenud koormusega kohanema hakanud. Reisi esimestel päevadel oleksin hakanud vaikselt koju mineku peale mõtlema ja kuigi ka nüüd sõitsime trammiga kodu lähedale tagasi, astusime hotelli asemel bussi ja läksime järjekordselt kirsiõisi otsima. Seekord Filosoofi rajale. Tegu on umbes 2km pikkuse kõnniteega, mis asub kitsa kanali ääres ja mida ääristavad kirsipuud. Nime on see saanud filosoof Nishida Kitarō järgi, kes käis seal pidevalt jalutamas. Nüüd võiks selle ilmselt nimetada Turistide rajaks. Nägime palju turiste, palju kirsipuid, kuid vähe ilusaid õisi. Valgeid õisi on juba omajagu, aga roosasid või punaseid väga vähe.
Tundub, et meie pettumus oli nähtav, sest meie juurde astus üks kohalik vanamees käsitsi joonistatud kaardiga. Ta vabandas, et kirsiõisi nii vähe on (olgugi et tema selles kuidagi süüdi ei saanud olla). Seejärel näitas ta kaardi peal täpselt, kus me hetkel oleme, kus tema kodu on ja juhatas 3km kaugusel asuvasse parki, kus tema jutu järgi on juba väga ilusad kirsipuud. Lisaks toonitas ta, et parki saab tasuta ja selgitas täpselt, mis bussiga minna ja mitu peatust sõita. Igas teises riigis oleks selle info saamine tähendanud ka rahalist väljaminekut, aga mitte Jaapanis. Siinsed inimesed ongi nii abivalmid! Tänasime meest ja lubasime parki minna, kuid siiski kahtlesime, kui tõene see jutt on. Senine kirsiõite seis pigem lootust ei süstinud.
Enne aga otsustasime külastada lähedal asuvat Ginkakuji templit ehk Hõbedast paviljoni. Selle ehitas shogun Ashikaga Yoshimasa oma villaks, kuid pärast tema surma tehti see templiks. Villa oli inspireeritud Yoshimasa vanaisa poolt loodud Kuldsest paviljonist (mida võib-olla läheme ka vaatama mingi päev), kuid kohapeal seda seost ma luua ei suutnud. Nimelt oli Yishimasa algne plaan katta hoone hõbedaga, aga see jäi teostamata. Templi ümbruses oli väga kaunis ja hästi hooldatud aed. See meeldis meile palju rohkem kui Okochi Sanso aed.
Edasi läksime vanahärra kirsiõite infot kontrollima. Sõitsime täpselt kätte näidatud bussiga Kyoto keisrilossi parki. Suur oli meie imestus, kui vanamehe info osutuks õigeks. Pargis oli mitu täisõites valget kirsipuud. Ja muidugi palju inimesi seda nautimas ja pildistamas. Siiski oli rahvast vähem kui näiteks pühapäeval Maruyama pargi kirsipuude ümber. Tegime hoolega pilte, kuigi pilve taga olev päike, jahe ilm ja puude ümber olevad turistid seda kõike segasid. Näha oli ka puid, mis peaks kunagi hakkama roosasid õisi kandma, aga nende valmimiseni läheb veel aega. Kokkuvõtteks nägime seni ilusamaid kirsiõisi, aga loodame veelgi enamat. Eelnevatel päevadel ennustusi jälgides tundub, et tipphetked algavad igas linnas just samal päeval, kui meie lahkume. Erandiks Tokyo, kus tipphetk lõppeb samal päeval, kui meie jõuame. Päris halb kokkusattumus. Siiski lootus ilusatest roosadest kirisõite alleedest sureb viimasena ning varuvariandina saame Tokyost korraks Kyotosse tagasi põigata. Pargis asuvat kuulsat Kyoto keisrilossi me seekord ei külastanud – kirsiõied röövisid kogu tähelepanu.
Olusid arvestades olime senise päevaga rahul, kuid väsinud ja näljased. Sõitsime esimest korda Kyotos metrooga tagasi kodu poole. Eelmisel Jaapani reisil sõitsime me minu mälu järgi ainult metrooga, seega seekordne pidev bussisõit oli ootamatu. Bussigraafikud on enam-vähem sama tihedad, kui metroodel, seega selles osas on kaks transpordiviisi sarnased. Positiivse poolena puudub busside puhul keeruline maa alla minemise ja väljumise protsess – tihti on metroo puhul raske aru saada, kus kohast või kummalt poolt teed maa alla pääseb. Bussi peale saab kenasti otse kõnniteelt. Siiski on bussiga palju tülikam sõita, kuna valgusfoorid ja muu liiklus teeb sõidud üsna aeglaseks ja sisuliselt iga sõit on vähemalt 30 minutit pikk (lühemaid on mugavam jalutada). Metroo meenutas “vanu” häid aegu.
Kodu lähedal läksime tonkatsu restorani hilist lõunat sööma. Tonkatus on Jaapani stiilis paneeritud ja fritüüritud sealiha kotlet. Esimest korda selle reisi jooksul ei olnud söögikohas piisavalt vabu kohti ja meid pandi järjekorda istuma. Nimelt on Jaapanis tihti söögikohtade sees või ees toolid, kus istudes saab oodata, kuni mõni laud vabaneb. Sellel lahendusel on mitu positiivset külge:
- klienti ei saadeta kohe ära, kui ruumi pole
- klient saab ootamise ajal menüüd sirvida ja on lauda istudes valmis tellima
- järjekorras istuvaid (või seisvad) inimesed annavad ka möödujatele signaale: suur järjekord näitab, et tegu on populaarse kohaga, kuid arvestama peab suurema ajakuluga.
Sel korral me liiga kaua ei pidanud ootama ja tellisime toidud ära. Kohe alguses toodi kõigile kauss seesami seemnetega ja väike uhmrinui. Oskamata midagi targemat sellega teha, hakkasime seemneid jahuks purustama. Mingi hetk märkasime laua ääres ka juhendit, mis selgitas, et seemned tuleks ära purustada, neile mõnda laual olevatest kastmetest peale kallata ja siis tekib justkui dipikaste, kuhu oma liha sisse kasta. Kui hakkasime kastme variante uurima, viis teenindaja juhendi minema ja seega me lõpuks päris kindlad ei olnud, kas talitasime õigesti. Tellisime kõik endale setid ehk lisaks pearoale (tonkatsud ja fritüüritud krevetid) saime suure hunniku salatit, miso suppi ja riisi. Seekordne miso supp oli väga hea ja meeldis kõigile. Restoran pakkus ka taastäitmise võimalust – kui Kaidi oli oma supi ära söönud, tahtis teenindaja talle uue tuua. Kaidi automaatselt noogutas, tahtes anda märku, et oli roaga rahul. Õnneks sai ta kiiresti oma veast aru ja ütles, et ei soovi rohkem suppi. Olime ka põhiroogade ja tellitud magustoitudega väga rahul. Hind oli krõbedam, kui meie keskmistel einetel (~19€), aga oluliselt odavam kui eelmise päeva 38€. Kvaliteet oli samas kõvasti kõrgem eelmise päeva lõunast. Kõhud täis ja meeled head, läksime hotellidesse puhkama.
Laadimist vajasid ka meie telefonid, sest kuigi enamikel meist on Androidi ja iPhone’i tipptelefonid, olid nende akud selleks ajaks juba 20% juures ja alla selle. Olime kõik ühel meelel, et selle asemel, et iga aasta natuke kiiremaid ja suuremaid telefone teha, võiksid tootjad keskenduda parematele akudele. Aga ju siis on see liiga keeruline ülesanne.
Sel õhtul me spaasse ei läinud, vaid otsustasime pärast puhkust natuke Kyoto peal jalutada. Ilm oli vahepeal päris külmaks läinud (4-5 kraadi) ja seega hakkas pärast mõningast jalutamist päris külm. Seega otsustasime päeva natuke varem lõppenuks kuulutada. Kuigi lõunasöögist oli siiski päris mitu tundi möödunud, otsutasime Andresega kerged eined teha. Valituks osutuks järjekordne kiirtoidukett, seekord Matsuya, mis analoogselt Sukiyale keskendub gyudonitele. Tellimine käis iseteenindusaparaadist, aga seal oli huvitav viga. Kuigi menüü keeleks sai valida inglise keele, siis pärast toote valikut muutus kõik uuesti jaapanikeelseks. Ette tuli McDonald’s-ist tuttav menüü, mis pakkus muid kokkusobivaid tooteid, aga “tänan, ei” nuppu ei leidnud me võõra keele tõttu üles. Seega kulus meil tükk aega, kuni tellimuse kokku saime. Toit ise oli hea ja odav (~5€). Läksime tagasi hotelli.
Üks huvitav seik toimus päeva jooksul veel. Nimelt on vastavalt Euroopa Liidu reeglitele võimalk saada hüvitist hilinenud või ära jäänud lendude puhul, meie reisi puhul on selleks maksimaalselt 600€. Seega tegime kõik vastava avalduse Finnairi lehel. Avalduse tegemine ise oli võrdlemisi lihtne, ainus segadust tekitav koht oli lennu numbri sisestamine. Ma ei olnud kindel, kas sinna on vaja sisestada hiljaks jäänud Tallinn-Helsingi lennu numbri või minu jaoks ära jäänud Helsingi-Osaka lennu numbri. Otsustasin viimase kasuks, kuigi tõenäoliselt vahet pole (muuhulgas küsiti ka reisi broneeringu numbrit, mille järgi on võimalik kogu vajalik info kätte saada). Igatahes mõne päeva möödudes sain ma e-kirja, et minu kompensatsiooniavaldus on rahuldatud ja sain 900€ väärtuse Finnairi kinkekaardi. Seda on võimalik aasta jooksul vahetada 600€ vastu. See tundub mulle kui kliendile päris hea tehing – kui plaanin Finnairiga mõne pikema lennu teha, võidan kuni 900€ ehk 50% rohkem kui EU reeglite järgi nõutud. Kui aga aasta jooksul ma Finnairiga ei lenda, saan ma siiski raha kätte. Kuigi minu reis venis kõige vähem ja ma tegin avalduse kõige hiljem, olin ma esimene (ja sel hetkel ainus), kes hüvitist sai. Teistele vastati lihtsalt, et tegeletakse 2-4 nädala jooksul. Eks näis, kuidas sellega läheb.
Timmu Jaapanis 