Timmu Jaapanis

Hommikul sõime viimast korda Osaka hotellis hommikusööki. Toit oli endiselt sama, mis kahel eelneval päeval. Maitse üle kurta ei saa, mõni asi (näiteks kevadrullid) olid isegi väga head, aga vaikselt hakkas isu sellest täis saama ja mõte, et rohkem seda hommikusööki me ei saa, kedagi kurvaks ei teinud.

Jaapanist on enamasti vaja hotellidest välja registreerida hiljemalt kell 11, aga sisse registreerimist saab teha alles alates kella kolmest päeval. Osaka ja Kyoto on umbes tunnise rongisõidu kaugusel, seega tekkis meil paras auk. Kui esialgne plaan oli seda veel Osakas mööda saata, siis selleks hetkeks tundus, et linn on meie jaoks end ammendanud. Kui peaks kauemaks jääma, siis teha leiaks kindlasti. Näiteks oli enne reisi mõte külastada Osaka Universal Studios Japan lõbustusparki, aga see oleks olnud päevane ettevõtmine ja ühtlasi oleks eeldanud, et Finnair teeb oma tööd hästi. Kui me oleks lubatud ajal kohale jõudnud, oleksime saanud vaatamisväärsustega alustada juba neljapäeval ning nii oleks reede või laupäev jäänud lõbustuspargiks. Samas liiga kurvad me lõbustuspargi ära jäämise pärast polnud. Me ei teadnud, mida sellest täpselt oodata, seega ei tekkinud tunnet, et millest väga oluliselt ilma jäime. Samuti kartsime pikki lõbustuspargi järjekordi, millest nüüd pääsesime.

Seega otsustasime kohe Kyotosse minna. Seekord ei ööbi me kõik samas hotellis – mina ja Andres ühes ning Riho ja Kaidi teises. Õnneks asuvad need üskteisest 700m kaugusel ja seega sihtpunkt – Omiya jaam – oli sama. Leidsime metroo liini, mis poole sõidu peal muutus rongiliiniks, ja sedasi sõitis otse Osaka hotelli juurest Kyoto hotelli juurde üks sõiduvahend. Tegu oli pool-ekspress liiniga, ehk see väljus harvem, kui tavaliin. Kuid Jaapanis tähendab “harvem” iga 20 minuti tagant, seega pidime ainult 10 minutit metrood ootama. Saime üsna kiiresti istuma. Rongis oli piisavalt ruumi, et oma kohvrid mugavalt ära paigutada ning saime 70 minuti pikkust sõitu rahus nautida.

Kohale jõudes läks kumbki paar oma hotelli otsima. Meil oli hotelli leidmisega Google Mapsist veidi raskusi, sest sisuliselt sama nimega hotelle oli lähestikku vähemalt kolm tükki, seejuures meie õiget hotelli ei leidnud ei aadressi ega nime järgi üldse Google Mapsist üles. Õnneks oli Booking.com-is koordinaadid ja leidsime, kuhu minna. Kuna hotell oli jaamale lähedal, läksime sinna jalgsi. Korra üritasime Google Mapsist targemad olla, aga see kohe maksis kätte. Nimelt soovitas Maps ülekäigurada ületada, aga kuna oli punane tuli ja Jaapanis on valgusfoori tsüklid äärmiselt pikad, jalutasime edasi. Kui tekkis moment, kus pidime ära keeramiseks teed ületama, ei paistnud ülekäigu rada kuskilt. Panime oma “me oleme lollid turistid” mütsid pähe, vaatasime 7 korda paremale ja vasakule ja tõttasime üle neljarealise autotee.

Mööda kitsaid Kyoto tänevaid oli väga huvitav jalutada – ümber ringi on veidi vanema arhitektuuriga hooned, paljud neis isikupärastatud erinevate taimedega. Igatahes palju põnevam kui Osaka tüüpiline linnakeskkond. Leidsime hotelli üles, saime kinnitust, et oleme õiges kohas ja jätsime oma kohvrid sinna. Sisse registreerimiseks oli veel vara. Parema mõtte puudumisel hakkasime jalutama Riho hotelli juurde. Sinna jõudes Rihot ega Kaidit me ei leidnud. Mõne hetke pärast nad siiski jõudsid Nimelt olid nad üritanud tulla bussiga, aga mitu korda jättis õige buss ilmumata ja lõpuks tulid nad samuti jalgsi. Riho ja Kaidi jätsid oma kohvrid enda hotelli ja läksime koos Kyotot uudistama.

Esialgu meil konkreetset plaani polnud, aga peagi seadsime sammud Maruyama pargi suunas. Ilm oli suhteliselt kesine – umbes 10 kraadi, vahelduva pilvisusega ja üsna tugev tuul. Seega oli üsna jahe. Tee peal jalutasime Kamo jõe ääres ja ületasime Shijo Ohashi silla. Sild ehitati esmakordselt 1142. aastal, aga pärast seda on silda mitu korda ümber ehitatud. Viimati oli ümberehituse põhjuseks fakt, et vees triiviv puit jäi silla võlvide vahele kinni ja põhjustas üleujutusi.

Pargile lähemale jõudmisest andsid märku suurenevad rahvamassid. Parki jõudes sattusime justkui festivalile. Rahvast oli massidena ja seal oli hulgaliselt toiduputkasid ja karnevalimängudega lette. Oli isegi üks õuduste maja. Võimalik, et kirsiõite hooaeg ja pühapäev olid soodustavad faktorid. Kyoto kirsiõied olid juba natuke uhkemad kui Osaka omad. Tipphetkeni läheb endiselt aega, aga valgeid õisi oli juba päris palju ja nägime ka mitmeid ilusaid roosade õitega puid. Pargis oli üks väga võimas ja õisi täis puu, mille ümber olid suured massid pilte tegemas. Inimeste hulga järgi jäi mulje, et see on ainus kirsipuu Jaapanis.

Pargis oli ka Yasaka pühamu, mis legendide kohaselt pakub kaitset haiguste eest ja pakub õnne. Nägime ka mitmeid palvetajaid. Palvetamiseks visati kõigepealt mõned mündid üle pühamu ees oleva aia, siis kummarduti 2 korda, tehti 2 plaksu ja jäädi palve poosi mõneks ajaks. Pargis oli ka väga palju geiša riietes inimesi. Nende kirevaid kostüüme oli tore vaadata, aga külma ilma tõttu hakkas neist kahju ka, sest liiga sooja andvad need kimonod ei tundunud.

Pärast pargist lahkumist läksime lähedusse süüa otsima. Kogemata sattusime Hanamikoji tänavala. Selle kultuurilist väärtust ei osanud tol hetkel veel väärtustada, kuigi mulle tundus tuttav koht. Nimelt on tegu kuulsa tänavaga Gionis ehk geišade rajoonis. Seal võib näha päris geišasid või nende õpilasi maikosid. Meie neid ei näinud – pargis nähtud olid lihtsalt (sise)turistid, kes olid kimonod selga pannud. Tänava ääres oli mitmeid söögikohti ja teemaju. Enamik neist oli ilma akendeta ja läbipaistmatute ustega väikesed hooned. Seega välismaalase jääb mulje, et need on lihtsalt suletud putkad. Kuid menüüd on neil tihti väljas seina peal, tuleb julgelt sisse astuda ja uurida, kas ruumi on.

Niisiis astusime suvaliselt ühte sisse ja esialgu tundus tegu väga uhke kohaga. Meid pandi istuma tatami matile – jalanõud tuli selleks enne ära võtta. Õnneks asus matt kõrgendatud platvormil ja seal oli auk jalgade jaoks, ehk sai täitsa tavalisel viisil istuda. Traditsioonilisemas, aga piinarikkamas versioonis peab terve aja põlvili või rätsepistmes sööma. Tellisime kõik uhked ja kallid (~35€/nägu) neljakäigulised lõunad ehk setid – eined, mis koosnevad paljudest erinevatest toiduainetest, mis tihti on eri kaussidesse paigutatud. Nii oli iga ühe ees ~10 kaussi või anumat: pearoog, erinevad salatid, miso supp, magustoit jne. Paraku einega keegi väga rahule ei jäänud. Maitse oli kas keskpärane või halb, aga hind päris krõbe. Õnneks magustoit oli hea. Samas saime kogemuse võrra rikkamaks.

Kuna jalutatud oli palju ja kell hakkas kolmele lähenema, otsustasime hotelli minna ja checkin-i ära teha. Hargnesime jälle kaheks. Asusime Kyoto osas, kus metrood ei ole ja kuna pikka teed ei tahtnud enam tagasi minna, otsustasime bussi kasuks. Nara pargis jäi bussisõit lühikeseks, kuid nüüd saime parema kogemuse kätte. Bussis on üks uks sisenemiseks ja teine väljumiseks. Peatuses buss peatub, inimesed saavad ühest uksest maha minna ja teisest peale tulla. Olenevalt bussist tuleb maksta kas väljumisel või sisenemisel (enamasti väljumisel). Mul tekkis teooria, et see sõltub liini tüübist. Näiteks kui buss sõidab mõnda populaarsesse turismikohta (näiteks Nara parki), kus on korraga palju mahaminejaid, siis tuleb maksta sisenemisel, et väljumisel saaks suurem rahvahulk kiiresti edasi liikuda. Enamasti käib maksmine bussist väljumisel. Maksmiseks sobib sularaha või IC kaart. Selleks on bussis esiukse juures sarnased automaadid, nagu metroodes.

Bussisõit ise on metrooga võrreldes väga tüütu, sest arvestada tuleb ka teiste liiklejatega ja punase tulega. Jaapanis on valgusfoori tsüklid äärmiselt pikalt. Rohelise tule ajal on see hea – suurte rahvamasside puhul on piisavalt aega ja kõik pääsevad üle tee. Samas punase tule ajal tähendab see minutite pikkust ootamist. Igatahes jõudsime bussiga edukalt sihtpunkti, kust sammusime hotelli. Sisse registreerimist saime isegi teha 10 minutit enne kella kolme, juurde tuli maksta 2000 jeeni turismi/linna maksu (5 öö eest kahe peale kokku). Osakas oli sama maks kolme öö eest 600 jeeni. Kahjuks avastasime ka sel hetkel, et hotell ei paku hommikusööki. Toa broneerimisel jäi see kuidagi kahe silma vahele. Põhjuseks võis olla asjaolu, et enamasti saab broneerimisel valida, kas tuba on hommikusöögiga või ilma ning siis on selgelt teada, mis on valitud. Kuna me aga valikut ei pidanud (ega saanud) teha, siis ei läinud broneerimise ajal mõte üldse hommikusöögi peale. Eks peame nüüd jooksvalt vaatama, kas ostame 7-Eleven poodidest midagi süüa endale või üritame hommikuti kiired eined kuskilt lähedalt saada.

Nagu juba traditsiooniks hakkab saama, läksime õhtul spaasse. Seekord Andresega kahekesi. Otsustasime proovida ühte natuke odavamat ja lihtsamat kohta nimega Funaoka Onsen. Pilet maksis ainult 3€, aga muude lisade eest tuli juurde maksta. Näiteks rätiku laenutus oli veidi üle euro ja seep maksis 25 senti. Võtsime mõlemad rätikud ja ühe seebi lisaks ja kahepeale läks meil ikka alla üheksa euro. Kohalikud käivad spaas eelkõige oma varustusega ja nemad midagi lisaks ei pidanud maksma.

Koht ise nägi välja nagu Märjamaa alevi ühissaun 1990ndatel – nõukogude aegse välimusega. Kodulehel nad muidugi reklaamisid seda kui retrot. Suures pildis oli ülesehitus sarnane SpaWorldiga. Mehed-naised eraldi, kõik alasti ja valida oli erinevate basseinide vahel. See spaa oli palju väiksem – umbes sama suur kui SpaWorldi üks tsoon. Samas kõik oluline oli olemas ja väikesele alale kenasti ära mahutatud – mitu kuumavee basseini, välibassein, külm bassein, saun, masseerivad joad ja muidu elektrivann. Viimane oli siin isegi ägedam, sest bassein oli üsna kitsas ja elektriplaadid olid mõlemas seinas ehk spaataja istus või seisis nende vahel ja sai elektrit mõlemalt poolt. Samuti oli siin mitu massaaživanni, mida SpaWorldi meeste maailmas polnud. Kuigi välimuselt oli spaa veidi ajale jalgu jäänud, siis oli tegu ikkagi väga multifunktsionaalse, kena ja puhta kohaga.

Ühte erinevust märkasin veel. Nimelt oli SpaWorld keelatud tätoveeritud inimestele. Põhjused on eelkõige ajaloolised ja kultuurilised – ajalooliselt on tätoveeritud inimesi seostatud yakuza ehk organiseeritud kuritegevusega. Seetõttu tekitab see isegi tänapäeval inimestes hirmu ja tätoveeringuid ei peeta avalikus kohas sobilikeks. Kuid Funaoka Onsenis seda keeldu polnud. Kuigi külastajaid polnud seal palju (20 ringis), märkasin vähemalt kolme meest, kellel olid suured selga ja/või käsi katvad tätoveeringud. Tundus huvitav kokkusattumus.

Jäime Andresega mõlemad oma külaskäiguga rahule. Pärast spaad saime kokku Riho ja Kaidiga, kes käisid mingis uhkes baaris kokteile nautimas. Otsustasime kõik koos õhtust süüa Yayoi Ken toiduketi restoranis, mis pakub teishokut ehk jaapani stiilis komplekteinet. Tavaliselt sisaldab teishoku põhitoitu (nt kala või tonkatsu), riisi, miso suppi ja salatit. Minu põhiroog sisaldas ühte paljast grillburger, ühte suurem krevetti ja mõnda tonkatsut. Burger ei olnud kõige parem, aga muu oli hea. Kui kõhud täis, läksime hotelli ja lugesime päeva lõpetatuks.