Ärkasin, kui Andres tõmbas hotellitoa kardinad pärani ja tuba läks valgeks. Öösel selgus, et Andres norskab (eriti pärast kannatusterohket ja väsitavat lennureisi), seega olin kasutanud kõrvatroppe ja ühtegi äratust ega muud heli ei kuulnud. Hea toanaabrina oli Andres igaks juhuks minu jaoks kõrvatroppe võtnud ja selgus, et me olime sama brändi valinud. Igatahes tropid töötasid.
Hommikusöök oli sama, mis eelmine päev. Kõhu sai täis, halb ei olnud, midagi erilist ka mitte. Edasi seadsime suuna Nara pargi poole, kus olin käinud ka eelmine reis. Selleks hetkeks oli meil metroo- ja rongiliiklus suhteliselt käppa saanud. Väike eksimus lipsas sisse Naras bussiga sõites, kui pidime sõitma 4 peatust, aga üks juhuslik kaasreisija arvas, me peaks kohe pärast ühte peatust välja minema. Kui buss oli ilma meieta edasi sõitnud, saime oma eksimusest aru. Seega kulutasime 1.5€ pileti raha, et paarsada meetrit sõita. Enam ei hakanud uut bussi ootama ja otsustasime järgi jäänud kilomeetri jalutada.
Õnneks aitasid eksimuse kiiresti unustada kuulsad Nara hirved. Neid on sealses pargis ja selle ümbruses lugematu hulk. Sealsed hirved on pühad loomad, keda peetakse Shinto jumala saadikuteks. Loomad olid väga sõbralikud – inimesi nad ei karda. Hoopis vastupidi – nad tulevad turistide juurde, lootes saada küpsist, mida on võimalik osta ja loomadele pakkuda. Hirved on õppinud, et kummardamine tähendab sööki ja siis nad aeg-ajalt kummardavad (või noogutavad) suvalistele inimestele, lootuses süüa saada. Päris tihti see taktika töötab. Hirvi nägime me Naras sisuliselt kogu aeg, olenemata kuhu me läksime.
Nara pargis oli kirsiõitega umbes sama seis, mis Osaka lossi juures. Mõned puud olid päris ilusad, mõned täitsa raagus ja ülejäänud kuskil algusjärgus. Seega oli võimalik teha õige puu juures häid pilte, abiks ka päike, mis täna ennast näitas. Kuid endiselt loodan, et mingi hetk näeme filmidest või reklaamidest pärit pilti, kus on pikad üleni roosade õitega kirsialleed. Aega veel on.
Kuigi täna oli päikest, siis ilm oli päris külm: 12-14 kraadi. Olime üldiselt jopedega, aga kui päike paistis, hakkas palav. Siis sai jope luku lahti teha, et vähe lahedam oleks olla. Aga peagi läks päike pilve taha ja kui puhus mõni tugevam iil, hakkas jahe. Kokku võtteks veidi tüütu ilm.
Lisaks hirvedele tulime vaatama ka sealseid vaatamisväärsusi. Alustasime Todaiji budistlikust templisse. Eelmise reisi ajal samas kohas olles ei viitsinud me rahvamasside tõttu templi piletit osta (seda oli võimalik näha ka läbi aia), aga see kord käisime ka sees. Järjekord ei olnud isegi liiga hull ja võtsime pileti, millega sai nii templisse kui lähedal asuvasse ajaloo muuseumisse.
Todaiji ehk Suure ida tempel pidi olema Jaapani budistliku kogukonna keskne tempel. Nagu paljud Jaapani hooned, on see mitu korda maha põlenud ja üles ehitatud. Pikka aega oli see maailma suurim puidust ehitis. Hoones asub umbes 15 meetri kõrgune hiiglaslik pronksist Buddha kuju, täpsemalt Vairotšana Buddha ehk universumi valgustaja. Kuju taga oli hoone ühes tugipostis avaus, mis oli sama suur, kui Buddha kuju ninasõõr. Arvatakse, et sellest läbi pugemine toob õnne ja valgustust.
Seejärel käisime templit ümbritseval alal ringi – nägime erinevaid pühamuid ja isegi ühte kena vaadet Narale. Pühamute detailidesse liialt ei süvenenud. Järgmiseks läksime ajaloo muuseumisse, mis rääkis templi ajaloost, mida oleks hea ka siin jagada, aga selleks hetkeks olin ma jalutamisest päris väsinud (samme koguneb korralikult) ja ei suutnud ajaloole keskenduda. Tänapäeva lühikese tähelepanu võime ajastul võiksid muuseumid ajaga kaasas käia ja infot kuidagi põnevamalt edasi anda. Välja kaevatud katusekivide kõrval olevaid infotahvleid pikkade tekstidega ei ole väga huvitav lugeda.
Tõmbasime mõne minuti hinge ning otsustasime minna vaatama Kasugataisha pühamut. Sinna jõudmiseks pidi tükk aega läbi metsa üles mäkke jalutama. Jalutuskäigu tegi huvitavamaks lõputud hirved, aga kohale jõudes olime ikkagi üsna väsinud. Pühamu külastamiseks tuli taaskord pilet lunastada, aga järjekord oli pikk ja seega otsustasime loobuda. Jalutasime natuke veel ringi ning võtsime suuna tagasi Nara linna poole.
Enne Narast lahkumist oli plaan vaadata ka Kofukuji templit – kuulsat 5-korruselist pagoodi, mille kohta Google ütles, et see on hetkel suletud. Mõtlesime, et ega me sisse ei tahagi minna, aga kui kohale jõudsime, siis saime Google’i hoiatusest aru – terve tempel oli presendiga üle tõmmatud ja kaugelt nägi see välja nagu hall tööstushoone. Hiljem meenus mulle, et eelmise reisi ajal olime sellest juhuslikult mööda jalutanud ja pildi teinud, teadmata, millega on tegu.
Seega seadsime sammud Nara rongijaama poole. Kuigi väsimus oli jalgades, oli see tore jalutuskäik – päike paistis ja ümberringi oli palju jaapani poode ja söögikohti. Sõitsime rongiga tagasi hotelli juurde ja läksime kaiten-zushi ehk konveiersushi restorani sööma. See on selline toidukoht, kus iga laua juurest liigub mööda konveierlint, mille peal on taldrikud sushiga. Sööja saab sealt endale meelepäraseid roogasid haarata ja pärast käib maksmine taldrikute järgi. Lindi juures oli kiri, et võtta tohib ainult enda laua numbriga toitu, mis tekitas segadust, sest paljud mööda liikuvad road oli numbriteta. Seega tellisime laual olevast tahvelarvutist erinevaid sushisid, mis samuti konveierlindil meieni jõudsid (koos meie laua numbriga). Alles hiljem saime aru, et personaalsed tellimused olid numbritega, aga teisi, ilma numbriteta roogasid, võib iga üks võtta. Kui kõhud täis, läksime hotelli puhkama.
Kui keha ja vaim puhatud, võtsime suuna Umeda Sky Buildingu poole. Tegu on Osaka äripiirkonnas asuva kaksiktorniga, mida tipus ühendab klaasist sild. Hoone kõrgus on 170m. Sissepääsu leidmine oli natuke segane, aga lõpuks leidsime viited, mis suunasid eskalaatoritega kolmandale korrusele. Seal ootas meid väga suur järjekord. Korra mõtlesime, kas viitsime ootama jääda ja kas üldse meie kord kätte jõuab enne torni sulgemist. Selgus, et tegu oli torni tippu viiva lifti järjekorraga. Õnneks oli seal 2 lifti, kuhu järje korda haldav jaapanlanna korda mööda 14-16 inimest sisse pressis, seega pidime “vaid” 20 minutit ootama. Ülesse jõudes saime kergesti piletid ostetud ja läksime trepist üles vaateplatvormile.
Eelmise reisi ajal jõudsime tippu veidi enne päikeseloojangut – saime nautida Osaka linna nii valges kui ka pimedas, tehes vahepeal aega parajaks kohvikus. Seekord oli päev pilvine ja me ei näinud suurt mõtet päikeseloojanguks kohale minna. Seega jõudsime torni tippu alles pimedas ja saime nautida ilusaid linna öövaateid. Tipus oli tuuline ja päris külm. Platvormi põrand oli kaetud mingi pimedas helendava materjaliga, kuhu oli erinevaid mustreid ja taevakehi joonistatud – see nägi päris lahe välja. Üldiselt mulle meeldib selliste tornide tipus vaateid nautida, aga samas on neid juba elu jooksul nähtud ja raske on öelda, et Osaka vaade oleks kuidagi kehvem või erilisem kui mõne teise linna oma. Samas igal pool ma pole muidugi käinud.
Oma eelmise õhtu spaakogemusi jagades tegin ma nähtavasti head tööd, sest Riho ja Andres tahtsid sinna samuti minna. Kuna mulle seal meeldis ja paremat ideed mul õhtuks polnud, otsustasin ühineda ja nii seadsimegi pärast Umeda Sky Buildingut suuna SpaWorldi. Sain teistele giidiks olla ja seekord läks kohale jõudmine ja spaas toimetamine palju ladusamalt. Üldiselt oli spaa täpselt sama hea kui eelmine päev. Rahvast oli seekord natuke rohkem, aga kitsas ei hakanud.
Tutvustasin Rihole ja Andresele erinevaid basseini ja igaks juhuks mainis ka elektrilist basseini, mis minu arust ei töötanud. Andres läks kohe proovima ja esialgu ta nõustus minuga. Kuid mõne hetke pärast tundis ta elektriimpulssi. Selgus, et basseini seintel vee all oli kaks umbes 15×30 cm plaati, mille ees istudes oli tunda surinat. Eelmine päev polnud ma lihtsalt õiges kohas istunud. Mida lähemale plaadile minna, seda tugevam oli impulss. Kaugemal istudes oli tegu mõnusa surinaga, aga väga lähedal oli isegi päris hirmus – pinge kehas oli päris suur ja tekkis tunne, et iga hetk võib mõni lihas krampi minna. Basseini juures oli ka hoiatav silt, mis ütles, et maksimaalselt võiks seda kasutada 3 minutit korraga ja kokku 3 korda päevas. Igatahes oli tegu väga põneva kogemusega. Samuti proovisime ära käepaelaga joogiautomaatides maksmise – toimis. Joogipudeli (või õlle) sai kenasti kätte ja pärast spaast checkouti tehes sai ostetud kauba eest maksta.
Kuigi SpaWorldi standardpilet maksab alla 10 euro ja spaa on avatud sisuliselt 24/7, on seal üks konks. Nimelt tuleb pärast südaööd spaasse jäämisel maksta hilise kasutamise tasu, mis on sisuliselt tavapileti hind. Isegi topelt hinnaga oleks tegu väga odava spaaga, aga kuna plaanisimegi umbes südaöö paiku lõpetada, siis ei tundunud mõistlik paari minutilise hilinemise pärast väljaminekuid suurendada. Tundus, et me ei olnud ainsad, kes nii mõtlesid – mida aeg hilisemaks läks, seda vähemaks jäi rahvamass. Osalt võis põhjuseks olla hiline aeg (kes ikka südaöösel spaas käib), kuid rahvahulga vähenemine tundus liiga järsk, et seda ainult kellaajaga siduda. Meie saime kenasti spaast välja ilma lisatasusid maksmata. Riho ja Andres jäid kogemusega väga rahule ja Riho hakkas juba uurima, kas Kyotos on midagi sarnast. Kuna Kaidi pidi üksinda spaad avastama, siis oli ta natuke vähem vaimustunud. Põgusalt kirjeldas ta ka Euroopa (ehk naiste) osa – suures osas olid seal sarnased basseinid ja saunad, lihtsalt disainitud euroopa päraselt (näiteks Aasia tsoonis olid saunad Jaapani stiilis, Euroopa omas Soome stiilis). Üheks konkreetsemaks erisuseks oli Euroopa tsoonis olev erinevate ürtidega ja aroomidega bassein. Eks neid erisusi oli veel, aga neid on raske võrrelda, kui ise pole mõlemas käinud. Samas aprill on ukse ees ja siis vahetuvad meeste ja naiste tsoonid. Eks näis, mis elu ette toob.
Pärast spaad olime kõik näljased. Mõtlesime, et leiame seal kandis midagi põnevat süüa, aga enamik kohti olid selleks ajaks kinni pandud. Seega läksime lihtsalt McDonald’s-isse. Mina tellisin Bai Big Mac eine ehk kahekordse Big Mac eine. Hind oli soodsam kui Eestis tavaline Big Mac eine, aga maitse polnud nii hea. Halb ka ei olnud, pigem veidi teistsugune ja ilmselt olen lihtsalt eesti maitsetega harjunud. Teised ka liiga vaimustuses polnud, aga kõhud said täis.
Pärast söömist tahtsime metrooga tagasi hotelli sõita, aga jaama poole jalutades tegime ühe vale pöörde. See tähendas, et jäime metroost napilt maha. Tavaliselt poleks sellest probleemi olnud, sest uus metroo väljuks mõne minuti pärast. Kuid ootamatult selgus, et tegu oli päeva viimase metrooga. Seega otsustasime hotelli jalutada (alternatiiv oleks olnud takso). Tee polnud väga pikk – mõned kilomeetrid. Suure osa sellest jalutasime mööda Shansaibashi-suj ostutänavat. Sel kellaajal oli see päris huvitav – kohati täitsa välja surnud, samas teises kohas elu kees.
Jõudsime kenasti hotelli ja läksime magama.
Timmu Jaapanis 