Timmu Jaapanis

Ärkasin, kui Andres umbes kaheksa paiku hommikul tuppa astus. Tema, Riho ja Kaidi olid läbi Hong Kongi ja Taipei Osakasse lennanud. Ka neil oli omajagu seiklusi pardakaartide printimiste, pagasi ja immigratsiooniga, aga kõige selle kirja panemiseks peaks ilmselt raamatu välja andma. Aitäh Finnair! Kuid peamine: nad jõudsid edukalt, kuid väsinutena Osakasse. Kahjuks 18h hiljem kui loodetud ehk sisuliselt üks puhkusepäev läks kaotsi. Kuigi kolmik oli üsna väsinud, ei tahtnud nad veel ühte päeva kaotada ning otsustasid vapralt uuele päevale vastu minna. Alustasime hotelli hommikusöögiga.

Toit oli Rootsi laua stiilis, valikus muuhulgas munapuder, omlett, viinerid, peekon, riis, nuudlid, salatid, kala jne. Erinevalt harjumuspärast Rootsi lauast ei antud siin ühte suurt taldrikut, kuhu kogu toit laduda, vaid saime spetsiaalse ristkülikukujulise taldriku, mis oli kuueks sektoriks jaotatud ja kuhu igasse sektsiooni sai natuke toitu asetada. Seega ei saanud liiga palju toitu endale kokku kuhjata. Näljaste eurooplastena käisime selle asemele mitu korda juurde tõstmas. Mõni roog (näiteks kevadrullid või munapuder) oli päris hea, mõni asi pigem keskpärane. Kuna iga hommik oli sama hommikusöök, siis oli hea mõelda, et pärast kolme hommikut vahetame linna ja hotelli ning saame ehk midagi muud süüa.

Pärast hommikusööki sõitsime metrooga Osaka lossi juurde. Kuna kõik teised on iPhone’i kasutajad, siis said nad ICOCA kaardi asemel laadida oma telefonidesse sarnast funktsiooni täitva mobiilse Suica kaardi rakenduse ning lihtsalt mobiiliga ennast rongi/metroojaama väravatest läbi viibata. Mingil põhjusel toimib see ainult iPhone’idel ja Jaapani regiooni Androididel. Mina kui välismaalasest Androidi kasutaja ei saa seda lahendust kasutada. Mul oli teooria, et Jaapan ei tahaks seda varianti üldse välismaalastele pakkuda, aga kuna iPhone’i ökosüsteem on palju suuremate piirangutega kui Androidi oma, siis ei õnnestunud neil regioonilukku rakendada ja lihtsam oli see funktsioon lubada kõigil iPhone’i kasutajatel. Minule kui Androidi kasutajale tundus see igatahes ülekohtusena. Õnneks saan oma ICOCA kaardiga sama teha, lihtsalt pean hoolitsema, et kaardil oleks alati piisavalt raha ja vajadusel seda jaamades olevates automaatides juurde laadima. Mobiilsele Suice kaardile tuleb samuti raha ette laadida, aga seda saab teha suvalisel ajal suvalises kohas.

Osaka lossi pargis nägime ka esimesi kirsiõisi (neid peaks kogu pargis olema ligi 3000). Paradoksaalsel kombel oli see päris kurb. Nimelt olid puud kohati kas täitsa raagus või väga varajases õitsemisstaadiumis. Oli näha ka ilusaid õisi, aga vaimusilmas tekkis pilt, kui võimas võiks vaatepilti ideaalsetes tingimustes olla. Kuna reis on veel pikk, siis loodame, et näeme õite tõelist potentsiaali.

Osaka lossi pileti ostu järjekord oli pikk, kuid õnneks saime piletid osta mobiiliga internetist ning pääsesime kiiresti sisse. Läksime mööda ka väga pikast lifti järjekorrast ning kasutasime treppe. Osaka loss ise oli samasugune nagu eelmine kord – tipus ilusad vaated lossi pargile ja ümbritsevale Osakale, sees ajaloost jutustav muuseum, kuhu ma liialt ei viitsinud süveneda. Lühidalt: lossi ehitas 16. sajandil väepealik Toyotomi Hideyoshi, kes tahtis sellega ühendada ja rahustada Jaapanit. Loss (nagu paljud Jaapani ehitised) on ajaloos mitu korda hävinenud ja uuesti tagasi ehitatud. Lossi ümbritseb võimas müür ja vallikraav. Andres ei suutnud ära imestada, kui suuri kiviplokke oli lossi ja müüri ehitamisel kasutatud.

Edasi läksime Osaka akvaariumisse, aga seal oli veel pikem järjekord kui Osaka lossi juures. Üritasime jälle veebist pileteid osta, aga esimeste vabade aegade piletid said kiiremini otsa kui jõudsime “osta” nuppu vajutada. Lõpuks saime piletid, mis võimaldasid meil akvaarium külastada alles kahe tunni pärast. Aja parajaks tegemiseks sõitsime seal samas asuva Tempozani vaaterattaga. Kuna piletikassas järjekorda polnud, ostsime piletid sealt, aga vaaterattale saamiseks oli lausa kaks järjekorda. Tavakabiini järjekord oli sisuliselt olematu, aga läbipaistva põhjaga versiooni ooteaeg oli 15 minutit. Otsustasime viimase kasuks, sest see tundus ägedam. Peagi saime aru, et läbipaistva põhjaga kabiine on umbes 20% ja sellest ka pikk ootamine – vahepeal jäid mitmed tavakabiinid tühjaks, sest keegi ei soovinud nendesse minna. Kui saime lõpuks kabiini, selgus, et põhi oli vaevu läbi paistev – see oli väga paks pleksiklaas ja läbi nägi väga uduselt. Seega ei olnud ootamine ennast väärt. Vaateratas ise on 112.5m kõrgune väga äge metallkonstruktsioon. Öösel peaks see olema valgustatud vastavalt ilmaennustusele (sinine = selge, roheline = pilvine, punane = vihm), kuid seda me ei näinud. Vaated olid kenad, kuigi ilm oli pilvine ning kirkaid pilte ei õnnestunud teha. Kõrgelt nägime, et läheduses asub üks natuke roosakamate kirsipuudega park. Pärast vaateratast seadsimegi sammud sinna, sest aega oli ikka liiga palju üle. Pargis olid õied palju kaunimad, kui Osaka lossi juures, kuigi ka siin ei olnud tippaeg käes.

Lõpuks saime ka Osaka Kayukani akvaariumisse sisse. Kõigepealt sõitsime (tunde järgi) maailma pikima eskalaatoriga viimasele korrusele ja siis hakkasime vaikselt mööda spiraalselt kulgevat rada alla liikuma. Nimelt oli hoone ehitus selline, et keskel asus üks peaaegu kõiki korruseid läbiv akvaarium, mille ümber keerles rada jalakäijatele ja selle kõige ümber oli veel hulk pisemaid (aga tihti siiski mitme korruse kõrguseid) vivaariume. See võimaldas näha sama ruumi eri kõrgustelt. Näiteks oli seal vivaarium saarmastele. Ülemisel korrusel oli näha veepealne osa – justkui mingi järve kallas, kus saarmad toimetavad ja aeg-ajalt vette hüppavad. Korrus all pool oli sama ruumi veealune osa ning seal võis silmata vees ujuvaid saarmaid. Sarnaseid vivaariume oli ka pingviinidega, hüljestega ja eri liiki kaladega. Mõnel juhul oli samas ruumis linnud ja kalad koos. Siis oli ülemisel korrusel näha eelkõige vee peal ujuvaid või kaldal istuvaid linde, vee all oli näha kalu (ja lindude jalgu). Paljud vivaariumid imiteerisid mingit kindlat regiooni ja sealseid olusid, näiteks Panama kanal, Antarktika ja Jaapani sügavikud.

Keskuse kroonijuveeliks oli hoone keskel asuv hiiglaslik Vaikse ookeani akvaarium. See oli 34m suur ja 9m sügav ning sisaldas kõiksugu erinevate kalu ja vee-elukatega. Muuhulgas olid seal mantaraid, tuunikalad ja ligi 5 meetri pikkused vaalhaid. Viimaseid olin näinud oma silmaga Filipiinidel sukeldudes. Jälgisime seda suurt akvaariumit päris kaua, sest lähiajal pidi algama vaalhaide söötmine. See käis nii, et vette visata mingi käsipalli suurune klomp ning vaalhai hakkas siis suures koguses vett suhu ahmima. Selle käigus lagunes klomp laiali mingiks puruks ja vaalhaid imes selle koos veega sisse. Neid kolmpe kulus päris palju ja söötmist oli päris huvitav jälgida.

Kayukanis oli veel palju elukaid ja akvaariume, aga kuna teised olid selleks hetkeks juba üsna läbi (ja ka minul hakkas väsimus tulema), siis me liiga pikalt igat elukat uudistama ei jäänud. Sõitsime metrooga kodu lähedale, kus sõime ramenit, mis oli keskpärane. Ma võtsin ka mõned gyozad (sisuliselt pelmeenid), mis olid päris head. Selleks ajaks oli kell umbes 5 õhtul ja ülejäänud otsustasid päeva lõppenuks kuulutada.

Mina puhkasin hotellis natuke jalgu, aga siis vaatasin, mida edasi teha. Seniseid tegevusi olin juba Osakas teinud eelmise reisi ajal. Samas ei tahtnud teha midagi, mis võiks teisi ka huvitada. Sõbra (loe: ChatGPT) abiga jõudsin spaani, sest see tundus mõnus viis, kuidas väsinud keha lõõgastuda.

Silma jäi SpaWorld ning mõned tunnid hiljem läksin sinna. Tegu oli hotelli- ja spaakeskusega, kus on ka jõusaal, ujumisbassein, väike veekeskus ja ilmselt midagi veel. Spaa osa on omakorda jaotatud kaheks: euroopa ja aasia sektsiooniks. Spaas on mehed ja naised eraldi ja täiesti alasti. Hetkel olid mehed aasia osas ja naised euroopa osas – iga kuu see vahetub. Spaa leidsin Google Mapsi abil võrdlemisi kergesti üles (ainult ühe korra läksin valesse tänavasse), aga spaa sees õigesse kohta jõudmine nõudis rohkem vaeva.

Kõigepealt tuli piletiautomaadist osta pilet. Pärast maksmist väljastas automaat tšeki ja käepaela, mis sarnases Eestis osadel üritustel jagatavate käepaeltega, kuid oli plastikust ehk see oli veekindel. Esimese hooga ma käepaela ei märganud ja üritasin ilma selleta edasi liikuda. Jaapanis on väga palju iseteenindusautomaate, aga peaaegu alati on nende läheduses ka inimene, kes saab vajadusel abi pakkuda. Tihti see inimene ei oska inglise keelt väga hästi (nagu ka antud juhul), aga vähemalt suudab käte ja jalgadega midagi selgitada ehk antud juhul suunas mind masinast käepaela võtma. Kui käepael käes, sain sellega spaa sissepääsu väravast läbi. See on samuti üks Jaapani veidrus, et tihti pärast pileti ostmist tuleb seda umbes 10 meetri pärast millelegi või kellelegi näidata. Kohati tundub ebavajaliku dubleerimisena, aga ilmselt on see vajalik, kui pilet on juba varem ostetud. Pärast väravast väljumist oli jalanõudevaba tsoon. Võtsin kingad näppu ja jõudsin suurde ruumi, mis oli täis ainult jalanõude kappe. Seal võis vabalt tuhat kappi olla. Kapivõtme saamiseks tuli loovutada 100 jeeni (62 eurosenti), mille sai hiljem tagasi.

Järgmiseks jõudsin justkui hotelli lobisse. Maas oli mõnus vaip ja päris tore oli sokkides seal käia. (Kuigi veidi kummaline oli näha ühte tõsise oleku ja uhke ülikonnaga härrasmeest, sokid jalas.) Mul kulus jälle veidi aega, et leida üles lift, millega õigele korrusele saada: aasia ehk meeste maailma. Seal tuli ajutiselt loovutada järjekordsed 100 jeeni, et riiete kapi võti saada. Käepaelal oli väike ruutkood ja tundus, et selle abil on võimalik osta joogiautomaadist juua või maksta teenuste eest. Lisakeerukuse vältimiseks otsustasin seda mitte katsetada ja ostsin juua sularaha eest. Jätsin kõik oma riided ja asjad kappi, võtsin ühe väikese käterätiku mõõtmetega rätiku, mida seal jagati, ja läksin järgmisse ruumi. Väikest rätikut kasutati spaa osas kas oma meheau katmiseks või lihtsalt pehmenduseks, kui basseinis mõnuledes tahtsid pead kuskile toetada. Enamasti just viimasel eesmärgil.

Spaa oli väga äge. Kuigi seda reklaamitakse kui onseni, siis peaks tehniliselt tegu olema sentoga. Vahe on vee allikas – onseni puhul peaks vesi pärinema looduslikust kuumaveeallikast, sento puhul on basseinidest lihtsalt kuum vesi (kuhu võidakse muid soolasid jms lisada).

Aasia maailm koosnes erineva temaatikaga osadest:

• Islam
  • Keset suurt ruumi oli üks suur kuumavee bassein (38 kraadi).
  • Ruumi ääres olid mõned kergelt masseeriva toimega kuumavee joad. Need sisulist algasid laest ja kasutaja seisis püsti nende all.
  • Üks üsna kesine aurusaun.
• Pärsia
  • Kivist pingid, mille peal istudes on jalalabad vees ja mööda seljatuge niriseb kuuma vett pähe või kaela.
  • Hästi madal (10-15cm), aga mõnusalt kuum vesi, kus oli hea selitada. See oli eriti mõnus lõpu poole, kui keha oli väsinud ja liiga suurt kuuma enam ei kannatanud.
• Bali
  • Väga kuum (40 kraadine) mullivann, kuigi mulli efekt oli üsna nõrk.
  • Lisatasu eest oli massaaži võimalus, kuid seda ma ei proovinud.
• Singapur
  • CO2 bassein, mis pidavat nahale hea olema.
  • Soolasaun, mis üldiselt oli hea, aga soola nappis.
  • Hapniku bassein – kihises lahedalt, aga enam ei mäleta, mis selle efekt pidi olema.
  • Karboniseeritud külma vee bassein (20 kraadi).
• Jaapani stiilis välispaa (pidi vist klassikalist onseni imiteerima) – see oli avatud taeva all, aga oli stiliseeritud nii, nagu istuksid kuskil kivide/kaljude vahel kuumas vees.
  • 4 erinevate temperatuuridega vanni, kõige kuumem lausa 44 kraadi.
  • 2 suuruse poolest tavalist vannitoa vanni.
  • Mõned lamamistoolid ja tatami matid, kus niisama lesida ja jahtuda
• Veel mingi väga suur osa, kus oli 2 enam-vähem tavalist sauna, aga neid köeti suurte radiaatoritega ja leili ei olnud. Kuumust oli 80-95 kraadi. Samuti oli seal külma veega bassein ja paar madalat kuumavee basseini.

Väga-väga mõnus oli lõõgastuda. Sain valida endale meeldiva temperatuuriga basseini ja pidevalt eri asju proovida. Rahvast oli piisavalt vähe – kitsas ei olnud kordagi ja vahepeal sai isegi üksinda mõnes saunas või basseinis olla. Osades sektsioonides oli väga täpselt kirjeldatud, mis seal teha saab ja mis basseinide efekt on. Samas mõnes ruumis olid ainult jaapanikeelsed tekstid ja ei saanud midagi aru.

Aeg-ajalt käisid töötajad vee temperatuuri ja kvaliteeti mõõtmas. Töötaja võttis katseklaasi, raputas mingit puru sinna, lisas basseinist vett, mille peale katseklaasis olev vesi muutus punaseks. Siis asetas ta katseklaasi teise anumasse või seadeldisse, vaatas veel korra seda, tegi mõned märkmed ja kallas vee ära. Sedasi käis ta kõik basseinid läbi.

Kokku nautisin spaad üle kolme tunni. Lõpus olin juba parajalt väsinud – nii kõige kuumemates kui ka külmades basseinides väga kaua ei kannatanud olla. Samas Pärsi madalas vees oli ikka hea lamada.

Pesemiseks oli seal mitukümmend kohta. Oli nii rohkem avalikke kohti, kus teiste spaatajate silme all sai ennast peast, kui ka natuke eraldatum ruum, kus olid väikesed avatud pesemise boksid. Jaapani kombe kohaselt oli iga pesukoha juures väga madal tool ja dušš. Samuti oli olemas pesugeel, šampoon, hambahari, raseerimisvahendid jms. Pesija istus toolil ja tegi seal omi protseduure. Proovisin ka, kuid üsna ebamugav oli istudes ennast pesta. Olemas oli ka kolm päris dušši.

Pärast pesu väljusin spaast ja jõudsin käterätiku ruumi. Seal oli lademetes samu väikeseid rätikuid, millega sai ennast ära kuivatada. Eraldi oli veel kuivatusruum, kus sai ennast föönitada ja riidesse panna.

Spaast väljumine oli samuti väike seiklus – kui olin jalanõud kapist välja võtnud ja väljumise väravale käepaela näitasin, sain teate: “vigane QR kood”. Õnneks oli läheduses inimene, kes suunas mu checkoutima. See oli järjekordne automaat, millele näitasin käepaela. Masin ütles, et midagi juurde maksma ma ei pea ja kinnitas tehing ära. Pärast seda sain spaast väljuda.

Spaa pilet maksis 1500 jeeni (9.25€). SpaWorld on avatud ligi 23 tundi ööpäevas (ülejäänud aega kasutatakse koristamiseks). Ehk hinna ja kvaliteedi suhe on uskumatult hea. Elu parim spaa kogemus hinna eest, millest Eestis ei pruugi isegi ujula piletit saada!

Sõitsin metrooga hotelli ja läksin lõõgastunult magama.