Timmu Jaapanis

Jaapanisse jõudmiseks tuli esmalt sõita bussiga Tallinnasse, sealt lennata Helsingisse ja seejärel Osakasse.

Tallinna lennujaama jõudsime enam kui kaks tundi enne väljalendu, mis on selle lennujaama kohta üsna vara. Saime kiiresti pagasi ära antud ja turvakontrollist läbi. Kui oleks tahtnud ajakava optimeerida, oleksime võinud julgelt tund aega hiljem tulla. Samas võimaldas ajavaru lennujaamas kõhud korralikult täis süüa, mis kulus pärast paaritunnist bussisõitu marjaks ära.

Oma lendu oodates avastasime, et järgneval päeval on plaanis Finnairi töötajate streik ajavahemikus 14.00-16.00. Kui see oleks toimunud meie reisi päeval, oleks see täpselt meie lendu mõjutanud (väljumisaeg 15:35). Jõudsin oma õnne üle umbes viis minutit rõõmustada, kui tuli teade, et meie lend on tunni võrra edasi lükatud. Üks tund ei ole iseenesest palju, kuid probleem oli selles, et Helsingis oli meil kahe lennu vahel vaid 50 minutit. Ka enne reisi tundus see lühike aeg kahtlane, kuid arvasime, et Helsingi lennujaam pole ülemäära suur ja üsna tuttav, seega 50 minutist peaks piisama. Kindlust lisas ka see, et Finnair üldse sellist varianti pakkus. Kui aga hilinemine juurde lisada, oleksime Helsingisse jõudnud seitse minutit pärast järgmise lennu väljumist. Meeleolu polnud enam nii rõõmus.

Tallinna infolauast ei osatud midagi öelda – soovitati Helsingisse lennata ja öeldi, et seal tegeletakse meiega edasi. Spekuleerisime, mis meie variandid on. Kõige loogilisem tundus, et järgmine lend ootab meid ära. Kuna tegu oli väga pika lennuga (12h 50min), siis oli isegi võimalik, et piloot suudab hilinemise õhus tasa teha ja sihtkohta jõuavad kõik enam-vähem õigel ajal. Samuti märkasime, et Helsingist väljub tund pärast Osaka lendu Tokyo lend – seega saaks meid selle peale panna ja sealt edasi siselennuga Osakasse toimetada.

Jälgisime ka teisi Helsingi lennujaama väljumisi ja mitmed neist olid samuti edasi lükatud täpselt nii palju, et Tallinna – Helsingi reisijad neile peale jõuaks. Need olid küll Euroopa liinid ehk tõenäoliselt oli seal mõjutatud inimeste protsent suurem kui meie Osaka Airbusil. Vahetult enne õhku tõusu nägime, et Osaka lend on 15 minutit edasi lükatud. Sellest poleks piisanud, et me lennule jõuaksime, aga andis lootust, et ehk lükatakse lendu veel edasi ja meid oodatakse siiski ära.

Lennujaama bussiga lennukile sõites arutasime Jaapani jutte ja meid kuulis pealt üks naisterahvas, kas ütles, et tal sama mure – plaanis sama moodi Osakasse lennata. Eeldasime, et mida rohkem inimesi jääks Osaka lennust maha, seda suurem on tõenäosus, et meid ära oodatakse. Iga okas loeb.

Helsingis maandudes ja lennurežiimi välja lülitades tuli kohe sõnumi, et minu lend on muutunud ja pean vähem kui tunniga uuele lennule jõudma – varem ennustatud Helsingi-Tokyo. Esimene emotsioon oli kerge pettumus – Osaka lend ikka ei oota meid ja kogu reis venib pikemaks. Peagi sain teada, et oleksin pidanud hoopis rõõmustama. Nimelt olin ma meie neljasest grupist ainus, kes Tokyo lennule pääses. Andresele pakuti marsruuti Hong Kongi ja Tapei kaudu, mis oleks ta saabumist 18 tunni võrra edasi lükanud. Rihole ja Kaidile polnud üldse alternatiivi pakutud.

Huvitav oli jälgida, kuidas terve lennukitäis inimesi nagu üks mees püsti tõusis ja sisuliselt jooksis lennukist välja – kõik tahtsid oma jätkulendudele jõuda. See võis olla rekordiline aeg lennuki tühjenemiseks (kuigi väidetavalt on Tallinn – Helsingi liinil tihti probleeme ja ilmselt neid rekordeid purustatakse seal regulaarselt). Olukorda arvestades tundus minu 50 minutit üsna leebe ajavaru, kuigi mul oli vaja veel uus pardakaart kuskilt saada. Igatahes ei hakanud ma teistega võidu trügima. Meie lennukilt oli tõmmatud nööridega koridor otse üle lennuvälja lennujaama väravasse. Ei oska öelda, kas see on tavaline praktika, aga Tallinnas oli lennuk umbes sama kaugele lennujaamast pargitud ja siis viidi meid ikka bussiga, mis tegi veel (Tallinna mõistes) pika ringi ümber lennujaama.

Igatahes kiirustasin ma oma uue lennu väravasse. Automaatne passikontroll läks kiiresti nagu ikka. Tokyo lennule pardale minek oli juba alanud ja järjekord mõõdukalt pikk, seega läksin tühja äriklassi väravasse, et oma pardakaart kätte saada. See läks ladusalt ja siis lubati mind otse lennukile – ei pidanudki järjekorras olema. Enne õhkutõusu sai veel teiste kohta päritud, aga selleks hetkeks nende seis ei olnud muutunud.

Tokyo lend pidi plaani järgi tund aega pikem olema, Tokyos oli 2.5h Osaka lennuni ja see omakorda pidi kestma 1.5h. Kui siia lisada 1h hiljem väljalend, pidin kokku kohale jõudma 6h hiljem, mis tähendab ka 600€ suurust hüvitist, nagu Facebooki mulle kahtlaselt kiiresti reklaamima hakkas.

Kohe lennu alguses teavitas piloot, et jõuame 30min varem kohale ja lennu ajal see isegi muutus ehk lend läks lühemaks. See tekitas vastakaid tundeid. Ühest küljest on tore varem kohale jõuda, aga kuna mind ootas ees jätkulend, siis tähendanuks see lihtsalt erinevas kohas ootamist. Kuid kõige suuremat meelehärmi tekitas fakt, et Osaka lend lendab sisuliselt sama marsruuti ja samal ajal (tunnise nihkega) ehk kui oli juba ette teada, et lend läheb kiiremini, siis miks meid ära ei oodatud?

Viimastel aastatel olen sattunud lendama Qatar Airwaysiga. Seda reklaamitakse kui üht maailma parimat lennuettevõtet. Seni ei osanud sellest tunnustusest midagi arvata, aga Finnairi lennul oli ikka natuke kehvemat kvaliteeti tunda: eined olid kasinamad, seadmete laadimiseks sai ainult USB-A pesa kasutada (mitmed sülearvuti omanikud olid hädas), minu kõrval istuv jaapanlanna ei saanud interneti eest maksta ja stjuardessid ei osanud tihti lennu ajal tekkinud küsimustele vastata.

Jaapanisse sisenemiseks tuleb täita immigratsioonivorm, mille ma täitsin eelnevalt internetis ära. Vormis märkisin, mis lennuga ma saabun, kuid nüüd see muutus. Kui küsisin stjuuardsessilt, kas ma peaks nüüd uue vormi täitma, sain vastuseks: “hea küsimus, ma ei tea, järgmine küsimus palun”. Võtsin küll pabervormi vastu, aga otsustasin selle täitmata jätta ja loota online vormi peale. Kuid vorm tuletas mulle meelde, et ma pean juba Tokyos immigratsioonist läbi minema ja siis siselennuga Osakasse lendama. Seni olin elanud teadmisega, et immigratsioonis mul kiiret ei ole, sest see toimub lõpp-peatuses. Seega tekitas lennu varasem saabumine ikkagi head meelt – andis aega lennujaamas toimetada. Pardakaarti mul samuti polnud – selle pidin ka Tokyos saama. Igatahes tekitas uus marssruut mitmeid küsimusi, mida tavaolukorras oleksin enne lendu välja uurinud, aga nüüd ei olnud selleks aega. Stjuardessid aidata ei osanud ning parda WiFi eest maksta ei soovinud. Finnair peaks lennu muutmise korral tasuta internetti pakkuma, et klient saaks leida vastused lennu muutmisest tekkinud küsimustele.

Juba enne õhku tõusmist meenutati mulle ühte Jaapani kommet – nina nuuskamine on ebaviisakas. Terve lennu oli ümber ringi nohisemist kuulda, aga taskurätti keegi ei kasutanud, et tatisest ninast kiiresti vabaneda. Igaks juhuks ei hakanud Jaapani kultuuriruumi vastase kuriteo sooritamise kartuses salvrätti nuhutavale naabrile pakkuma.

Lend ise oli harju keskmine. Ligi 13 tundi on päris pikk ja teatud hetkedel hakkas selg veidi kangeks jääma. Õnneks olin seekord lennuks hästi valmistunud. Esimesed 3h vaatasin filmi ja sõin. Seejärel üritasin magada. Kaasa olid kõrvatropid ja Tallinna lennujaamast olin ostnud enam-vähem viisaka kaelapadja ning see võimaldas magada palju edukamalt kui varasematel pikematel lendudel. Käekell arvas, et uneaega tuli veidi alla kuue tunni, mis võib olla lähedal tõele, aga kvaliteetne see kindlasti polnud, sest pidevalt ikka ärkasin üles. 4-5 korda lõpetati turbulentsi tõttu kogu teenindus ja paluti maha istuda, aga peale väikese rappumise midagi hullu polnud. Paar tundi enne kohale jõudmist sai uuesti süüa ja siis jäin maandumist ootama.

Tokyos maandudes oli esmalt vaja läbida immigratsiooni. Järjekord oli arvestatava pikkusega ja paar töötajat abistasid inimesi õige järjekorra valimisega. Üritasin ühtelt töötajalt küsida, kas ma pean vormi uuesti täitma või võin edasi liikuda. Siis aga meenutas Jaapan, et seal on inglise keelega kehvasti, sest töötaja ei saanud minust midagi aru. Õnneks ta ise teadsid seda ning leidis kohe teise töötaja, kes rääkis inglise keelt ja kes sai mu murest aru. Sain teada, et ma ei pea vormi uuesti täitma ja teist korda lasti mind järjekorraväliselt edasi – sel korral otse immigratsiooni ametniku juurde. Seal näitasin oma digitaalse vormi QR koodi, andsin oma sõrmejäljed ja näopildi ning sain kenasti edasi. Midagi ei küsitud selle kohta, miks ma vales linnas maandusin.

Kuigi ametnikul ei olnud küsimusi, oli minul neid mitmeid, alustades äraantava pagasi kohta. Tokyo lennukile kiirustades nägin Finnairi äpist, et pagas saadetakse edasi, aga enam ma ei mäletanud, kas “edasi” tähendas lõpp-punkti Osakat või ainult Tokyot. Kui ma nüüd Finnairi äppi vaatasin, siis polnud seal mingit märget ära antavast pagasist – justkui poleks ma seda isegi Tallinn-Helsingi lennule kaasa võtnud. Siin jälle koht, kus Finnairil on arenguruumi. Äpp võiks täpselt öelda, kas ja kus mu pagas on ja mida sellega tegema pean. Selgitasin oma olukorda järgmisele lennujaama töötajale, kes ütles, et pagas tuleb Tokyos välja võtta. Ma ei olnud päris kindel selles, aga jäin oma kohvrit ootama ning õnneks tuli see üsna kiiresti.

Järgmiseks oli vaja pardakaarti Osakasse saamiseks. Üsna kiiresti leidsin järjekorra, mis täpselt seda tegi – checkin jätkulennuks. Kuid mu lennunumbrit nähes öeldi, et olen vale lennufirma järjekorras ja juhatati teise leti juurde. Paraku oli see lett tühi ja selle juures oli silt, et infolett on avatud kell 5-11 ehk see oli olnud juba mitu tundi suletud ning sel päeval seda rohkem enam ei avatagi. Otsisin lennujaama üldinfoleti, kust öeldi, et pean minema 1. terminali. Nimelt olin ma maandunud 3. terminalis, mis on rahvusvahelisteks lendudeks. Tokyo-Osaka näol on tegu siselennuga, mis väljub 1. terminalist. Teenindaja suunas mind ka lifti juurde, kust esimese korraga suutsin ikkagi vales suunas sõita. Seal sain kokku ka juba tuttava eestlannaga, keda olime kohanud Tallinnas. Selgus, et ta oli samuti Tokyo lennule ümber suunatud. Leidsime koos bussi, mis meid 1. terminali toimetas.

Seal oli meil vaja leida õige lennufirma lett, aga kaardi järgi seda ei olegi 1. terminalis – antud lennufirma opereerib peamiselt 2. terminalis. Korra juba tundus, et vaja minna 2. terminali, võtta pardakaart ja tulla tagasi, aga see tundus ebaloogiline. Samuti tegi olukorra segaseks see, et esimese pilguga ei paistnud lennujaamas üldse midagi asjalikku – palju poode, aga mitte ühtegi lennufirma letti ega infolauda.

Uus ja ajutine reisikaaslane arvas, et saame abi teiselt korruselt, kuhu ka mingi veidi ära peidetud nooleke suunas. Teine korrus oli rohkem lennujaama moodi. Infoletist juhatati meid hoone taha nurka, kus oli ka õige lennufirma lett. Seal ei suutnud töötaja esimese hooga mu lendu üles leida, vaid soovis miskipärast näha e-maili, kus lennu muudatus kirjas oli. Seda näidates sain pardakaardi ja sihtkoha lennujaama kleebise oma äraantavale pagasile, aga kohvriga pidin minema järgmisse järjekorda, kus see minu juuresolekul läbi valgustati ja alles siis vastu võeti. Lennuliini letis nägin silti, et erinevalt Tallinna lennujaama reeglitest lubati siin akusid kohvritesse panna, aga nendele kehtisid teatud reeglid (näiteks pakkimise kohta). Võib-olla kontrolliti, et kohver oleks piisavalt ohutu enne vastu võtmist. Järgnenud turvakontrolli läbimine oli üsna tavapärane.

Nüüd tundus, et raskem osa on möödas ja võib hinge tõmmata, sest meie lennuni oli ligi 2h aega. Sarnaselt igale lennujaamale teadvustati pidevalt midagi kõlaritest, aga enamasti ainult jaapani keeles. Inglise keele puudumine oli väga veider, aga natuke arusaadav, kuna tegu oli siselennu terminaliga. Tagantjärgi sain teada/aru, et naisterahvas, kellega seda kadalippu läbisime, oli Kertu Bramanis Albion Reisidest ja erinevalt minust ei läinud tema puhkama, vaid tööle – Eestist tulnud reisigrupile juhiks. Ta oli Jaapanis elanud ja oskas Jaapani keelt. Ta ütles, et midagi mainiti meie lennu kohta, aga ei saanud täpselt aru mida. Kuigi meil oli piisavalt aega, läksime oma lennu väravasse, kus selgus et see oli jõudnud muutuda viimase 15minutiga, mis kulus pagasi äraandmiseks ja turvakontrollist läbimiseks. Olin isegi selle kohta sõnumi saanud, aga ilmselt tuli see just siis, kui mu telefon ja käekell olid turvakontrolli läbimas, sest ise ma sõnumi saabumist tähele ei pannud. Läksime õigesse väravasse ja sellega olid seiklused selles lennujaamas möödunud.

Tokyo-Osaka lend oli üsna tavapärane. Kui umbes pool lennust oli möödus, tundus kaardi järgi, et oleme praktiliselt kohal, aga siis keeras lennuk Osakast eemale, tegi väga suure ringi ümber linna ja sõitis tagasi Osaka suunas ning maandus enam-vähem õigel ajal. Tundus, et üle linna lendamist on piiratud ja hiljem linnas liikudes nägin ainult üksikutel kordadel lennukit taevas. Osakas saime jälle Kertuga kokku, saime pagasi kenasti kätte ja soovisime üksteisele edu. Tema liikus edasi Kyotos, mina pidin oma hotelli kuidagi jõudma.

Lennujaama rongigraafikut ei suutnud ma dešifreerida ega aru saada, mis pilet ja kuhu osta. Kuna meil tuleb omajagu ühistranspordiga liigelda, siis tundus kõige lihtsam osta ICOCA kaart – NFC kaart, mis toimib veidi nagu meie viipemakse kaart. Üldiselt sobib see ühistranspordi eest maksmiseks, aga sellega on võimalik ka mõnes poes või söögikohas muude asjade eest maksta. Erinevalt pangakaardist tuleb sinna raha ette laadida. Google Mapsi abil sain aru, mis rongiga ma edasi pean liikuma ja pärast natukest pusimist hakkas ka ICOCA kaardi kasutamine ka meelde tulema. Nimelt on igas jaamas väravad, kus tuleb kaarti viibata, et sisse/välja liikuda. Sisenemine fikseeritakse ja väljumisel võetakse vastavalt läbitud vahemaale kaardilt raha maha. Segaseks tegi selle asjaolu, et mõnikord on väravad juba lahti, et kiiremini inimesi läbi lasta. Sel juhul on siiski vaja viibata, käib kerge heli ja võib julgelt edasi minna. Väravas on ka näha oma kaardi kontojääki ja väljumisel viimase sõidu maksumust. Iga värav toimib mõlemas suunas – nii jaama sisenemiseks kui väljumiseks. Kui keegi näiteks viipab jaama sisenemiseks kaarti, siis teises otsas lähem mõneks hetkeks põlema stopp märk – mõte ilmselt selles, et kui suur rahvamass liigub ühes suunas, saavad nad kiiresti väravatest läbi ning ühtlasi saavad nad kasutada kõiki olemasolevaid väravad. Alternatiiv oleks, et iga värav toimib ühes suunas, aga siis tekib tihti olukordi, kus poolte väravate taga on suur järjekord ja teine pool on peaaegu tühi. Sõitsin lennujaama rongiga Osakasse, seal istusin metroosse ja Google Mapsi abil leidsin hotelli kenasti ülesse ja sain ka tuppa lõpuks.

Kell oli selleks ajaks umbes üheksa õhtul ja kõht juba tühi, seega otsustasin natuke Osakas ringi uudistada. Liikusin mööda suvalist tänavat Dotonbori kanali poole.

Ilm oli soe, kuid vihmane, seega liiga meeldiv polnud. Õnneks sattusin pika Shinsaibashi-suji ostutänava peale, millel oli katus. Hiljem meenus, et sama tänava mingit sektsiooni olime ka oma viimasel reisil külastanud. Tänavat ääristasid rohked söögikohad, tänavatoidu putkad, mängukeskused ja muud poed ning teenused. Kondasin ostutänaval ja selle ümbruses mõnda aega ringi. Osaka esmamulje (pärast ligi kaheksat aastat) ei vastanud ootustele. Jaapanist oli jäänud mulje kui väga puhtast linnast tagasihoidlike inimestega. Seega üllatas mind tänaval lebav prügi ja üks mulle massaaži pakkuda üritav naisterahvas. Kagu-Aasias oleks see täiesti tavaline käitumine (vähemalt kümnekordse võimendusega), aga Jaapanis oli ootamatu. Samas hakkas mulle meenuma, et Osaka näol ongi tegu maailma mõistes veidi tavalisema suurlinnaga ja klassikalisemat Jaapanit saab näha teistes kohtades.

Olles otsustusvõimetult tükk aega ringi jalutanud, astusin lõpuks suvalisse söögikohta sisse. Üllatuseks olin sattunud restorani, kus on vaja ise oma liha grillida. Inglise keelt keegi ei osanud, aga õnneks oli menüü inglise keeles ja piltidega. Sain lihad tellitud (kahte erinevat tüüpi sealiha), söegrill pandi mu ette lauale ja varsti toodi ka lihad. Igaks juhuks tegin nägu, et ma ei tea, mida ma teen ja siis üks töötaja grillis esimesed tükid mulle valmis, järgmistega sain ise hakkama. Maitse oli keskpärane, hind pigem kallimapoolne, seega soovitusnimekirja seda ei lisaks. Hinnale pandi juurde hilise külastuse maks ja väikese grupi maks.

Jalutasin tagasi hotelli ja läksin magama, mõeldes, kas mind äratab äratuskell või hotelli saabuv toanaaber.